Stressbourg

Märkasin õudusega, et ei ole oma blogisse tükil ajal jälle midagi kirjutada jõudnud. Tulime just Strasbourgist, kus mina tööd vihtusin teha. Sõna otseses mõttes, sest oli Prantsuse eesistumise viimane plenaar ja kõik komisjonid olid oma sahtlinurgast veel viimased tekstid välja kraapinud. Eelmisel nädalal oli ühe teksti tähtaeg laupäeval! Meile korrutatakse pidevalt, kui tähtis on vastuvõetav kliimapakett ja et emake maa on meie ületundide eest pärast tänulik. Õnneks mina ei pidanud oma laupäeva tööl istumisega sisustama.

Vahepeal on juhtunud veel niipalju, et tegin ära oma prantsuse keele eksami. Eksamiks õppides ei jõudnud end ära kiruda, et vahepeal üldse õpikut lahti teinud ei ole. Nüüd said paljud totrad küsimused vastuse. Ööl enne eksamit ei lasknud Jan Erik jälle eriti magada, nii et kui avastasin, et töö on 11 lk pikk, tegutsesin kiiruse meetodil: kirjutasin nii kiiresti ja nii palju kui jõudsin, sest lõpus lihtsalt ei jaksanud enam silmi lahti hoida. Kuna suulise eksami toimumise ajal olen Eestis, sain pärast kirjalikku ka kohe suulise ära teha. Enda arvates läks täitsa normaalselt,
aga täis tuleb saada 61%, nii et elame-näeme.

Et ees seisis jälle Strasbourgi nädal, kasutasime ettekäänet Mairise suurenenud perele küllaminekuks.

Julie [žüli:] sündis 1. detsembril ja on nüüd juba paari nädala vanune üliarmas tirts. Nii äge oli jälle sellist pisikest maimukest süles hoida, kes kägiseb ja ägiseb ja ei oska oma kätega midagi teha.

Seekord said Jan Erik ja Laura päris hästi omavahel läbi. Laura laskus solidaarsuse mõttes ka käpuli :)

Esmaspäeva hommikul startisime Luxembourgist siis Prantsusmaa poole. Ööbisime jälle Kyriadi hotellis ja seekord oli meil avaram ja vanniga tuba. Jannu hakkas kohe rõõmsalt uute oludega tutvuma ja mina kappasin läbi linna tööle.

Kesklinn oli tõesti imekaunis. Eriti õhtuti: lugematud vaateaknad, efektselt kaunistatud tänavad, kuusk, millele ka ümber tüve ja okste olid tulukesed keritud, jõuluturg, glögi ja röstitud kastanite hõng. Igahommikune jalutuskäik oli täielik nauding. Jan Erik ja Rax käisid
ka iga päev väljas, aga nagu meil Strasbourgis kombeks, peab keegi ikka haigeks jääma. Nüüd jäi Rax veidi tõbiseks, aga sai sellest paari päevaga üle ka.

18. detsembri hommikul helistas issi mulle töö juurde: “Meil on kiku!”. Ja ongi esimene väike sakiline hammas oma pea välja pistnud. Andis aga oodata: 1 aasta ja pea 1 kuu. Nüüd Jan Erik pureb sellega rõõmsalt emme-issi näppu ja teritab vastu lusikat. Eks ikka selleks, et oma uhke kiksiga jõulude ajal verivorsti järada. Täna tõusis tal küll palavik, arvatavasti hambapalavik - nii 37 ja pool kraadi, loodame, et see varsti üle läheb. Palavikus lapsega küll lendama ei taha minna.

Strasbourgis üritasin oma eelmisel korral saadud parkimistrahvi tasuda. Aga ega see ei saa ju niisama lihtne olla. Trahv oli 11 eurot, niisiis tuli osta 11-eurone trahvimark, see paberile peale kleepida ja posti panna. Väga geniaalne, aga parlamendi postkontoris marke ei müüdud, pidi saama suvalisest kioskist ka. Käisin ikka mitu-mitu kohta läbi, enne kui õige margi leidsin.

See nädalavahetus läheb koristamise ja pakkimise meeleolus. Oleme mõtetega juba Eestis, kahju, et me nii hilja tulema saame. Püüame välja mõelda, kuidas normaalselt 23. õhtul lennujaama saada, kui pool Brüsselit üritab sama teha. Rax läheb vist Jan Erikuga päeval Silveri juurde ja sealt lähevad taksoga lennujaama. Mina torman otse töölt bussi peale. Ja Tallinnas ootab meid onu Kristen :)

Tähtis päev

Täna on väga tähtis päev, sest kell 12 juhtus midagi ülivahvat. Siinkohal rohkem ei kirjuta, sest sellised uudised peavad tulema otseallikalt :)

Minul oli aga esimene päev 3-päevasest koolitusest „Key Skills for the New Staff“. 40 inimest saalis, enamus komisjonist. Tegime erinevaid harjutusi ja mängisime mänge. Töötasime mõistetega „eesmärgid“, „muutus“ ja „stress“ ja üllatavalt huvitav oli. Pole enam ammu konkreetsete eesmärkide püstitamisega tegelenud, aga seal pidi ennast just sellest küljest analüüsima. Üks tabel oli huvitav:
- mida ma tahan ja mis mul on
- mida ma tahan, aga mul ei ole
- mida ma ei taha, aga mis mul on
- mida ma ei taha ja mida mul ei ole
Seda täites tulevad eesmärgid päris hästi välja.
Üks asi veel: visualiseerimisel pidi suur jõud olema: kujuta ette end 5 aasta pärast konkreetses situatsioonis (Istun palmi all, tuuleõhk silitab juukseid jne) ja siis 10 aasta pärast. Kirjuta see üles. Alateadvus tegeleb selle pildiga edasi.
Ühes mängus oli naljakas situatsioon. Kõik olid ringis, üks keskel, kes pidi ütlema „Kõik mu sõbrad, kes on nt käinud Londonis“ ja siis pidid need, kes on Londonis käinud, jooksma ja endale koha leidma. Üks jäi alati ilma. Keegi ütles „Kõik mu sõbrad, kes kannavad lipsu“. See oli nii äge vaatepilt, kui kõik need tähtsad lipsustatud mehed paaniliselt mööda ruumi üksteist pikali jooksid, et kohta saada. Hihii.