Stressbourg

Märkasin õudusega, et ei ole oma blogisse tükil ajal jälle midagi kirjutada jõudnud. Tulime just Strasbourgist, kus mina tööd vihtusin teha. Sõna otseses mõttes, sest oli Prantsuse eesistumise viimane plenaar ja kõik komisjonid olid oma sahtlinurgast veel viimased tekstid välja kraapinud. Eelmisel nädalal oli ühe teksti tähtaeg laupäeval! Meile korrutatakse pidevalt, kui tähtis on vastuvõetav kliimapakett ja et emake maa on meie ületundide eest pärast tänulik. Õnneks mina ei pidanud oma laupäeva tööl istumisega sisustama.

Vahepeal on juhtunud veel niipalju, et tegin ära oma prantsuse keele eksami. Eksamiks õppides ei jõudnud end ära kiruda, et vahepeal üldse õpikut lahti teinud ei ole. Nüüd said paljud totrad küsimused vastuse. Ööl enne eksamit ei lasknud Jan Erik jälle eriti magada, nii et kui avastasin, et töö on 11 lk pikk, tegutsesin kiiruse meetodil: kirjutasin nii kiiresti ja nii palju kui jõudsin, sest lõpus lihtsalt ei jaksanud enam silmi lahti hoida. Kuna suulise eksami toimumise ajal olen Eestis, sain pärast kirjalikku ka kohe suulise ära teha. Enda arvates läks täitsa normaalselt,
aga täis tuleb saada 61%, nii et elame-näeme.

Et ees seisis jälle Strasbourgi nädal, kasutasime ettekäänet Mairise suurenenud perele küllaminekuks.

Julie [žüli:] sündis 1. detsembril ja on nüüd juba paari nädala vanune üliarmas tirts. Nii äge oli jälle sellist pisikest maimukest süles hoida, kes kägiseb ja ägiseb ja ei oska oma kätega midagi teha.

Seekord said Jan Erik ja Laura päris hästi omavahel läbi. Laura laskus solidaarsuse mõttes ka käpuli :)

Esmaspäeva hommikul startisime Luxembourgist siis Prantsusmaa poole. Ööbisime jälle Kyriadi hotellis ja seekord oli meil avaram ja vanniga tuba. Jannu hakkas kohe rõõmsalt uute oludega tutvuma ja mina kappasin läbi linna tööle.

Kesklinn oli tõesti imekaunis. Eriti õhtuti: lugematud vaateaknad, efektselt kaunistatud tänavad, kuusk, millele ka ümber tüve ja okste olid tulukesed keritud, jõuluturg, glögi ja röstitud kastanite hõng. Igahommikune jalutuskäik oli täielik nauding. Jan Erik ja Rax käisid
ka iga päev väljas, aga nagu meil Strasbourgis kombeks, peab keegi ikka haigeks jääma. Nüüd jäi Rax veidi tõbiseks, aga sai sellest paari päevaga üle ka.

18. detsembri hommikul helistas issi mulle töö juurde: “Meil on kiku!”. Ja ongi esimene väike sakiline hammas oma pea välja pistnud. Andis aga oodata: 1 aasta ja pea 1 kuu. Nüüd Jan Erik pureb sellega rõõmsalt emme-issi näppu ja teritab vastu lusikat. Eks ikka selleks, et oma uhke kiksiga jõulude ajal verivorsti järada. Täna tõusis tal küll palavik, arvatavasti hambapalavik - nii 37 ja pool kraadi, loodame, et see varsti üle läheb. Palavikus lapsega küll lendama ei taha minna.

Strasbourgis üritasin oma eelmisel korral saadud parkimistrahvi tasuda. Aga ega see ei saa ju niisama lihtne olla. Trahv oli 11 eurot, niisiis tuli osta 11-eurone trahvimark, see paberile peale kleepida ja posti panna. Väga geniaalne, aga parlamendi postkontoris marke ei müüdud, pidi saama suvalisest kioskist ka. Käisin ikka mitu-mitu kohta läbi, enne kui õige margi leidsin.

See nädalavahetus läheb koristamise ja pakkimise meeleolus. Oleme mõtetega juba Eestis, kahju, et me nii hilja tulema saame. Püüame välja mõelda, kuidas normaalselt 23. õhtul lennujaama saada, kui pool Brüsselit üritab sama teha. Rax läheb vist Jan Erikuga päeval Silveri juurde ja sealt lähevad taksoga lennujaama. Mina torman otse töölt bussi peale. Ja Tallinnas ootab meid onu Kristen :)

Tähtis päev

Täna on väga tähtis päev, sest kell 12 juhtus midagi ülivahvat. Siinkohal rohkem ei kirjuta, sest sellised uudised peavad tulema otseallikalt :)

Minul oli aga esimene päev 3-päevasest koolitusest „Key Skills for the New Staff“. 40 inimest saalis, enamus komisjonist. Tegime erinevaid harjutusi ja mängisime mänge. Töötasime mõistetega „eesmärgid“, „muutus“ ja „stress“ ja üllatavalt huvitav oli. Pole enam ammu konkreetsete eesmärkide püstitamisega tegelenud, aga seal pidi ennast just sellest küljest analüüsima. Üks tabel oli huvitav:
- mida ma tahan ja mis mul on
- mida ma tahan, aga mul ei ole
- mida ma ei taha, aga mis mul on
- mida ma ei taha ja mida mul ei ole
Seda täites tulevad eesmärgid päris hästi välja.
Üks asi veel: visualiseerimisel pidi suur jõud olema: kujuta ette end 5 aasta pärast konkreetses situatsioonis (Istun palmi all, tuuleõhk silitab juukseid jne) ja siis 10 aasta pärast. Kirjuta see üles. Alateadvus tegeleb selle pildiga edasi.
Ühes mängus oli naljakas situatsioon. Kõik olid ringis, üks keskel, kes pidi ütlema „Kõik mu sõbrad, kes on nt käinud Londonis“ ja siis pidid need, kes on Londonis käinud, jooksma ja endale koha leidma. Üks jäi alati ilma. Keegi ütles „Kõik mu sõbrad, kes kannavad lipsu“. See oli nii äge vaatepilt, kui kõik need tähtsad lipsustatud mehed paaniliselt mööda ruumi üksteist pikali jooksid, et kohta saada. Hihii.

Strasbourg

Jõudsin lõpuks veidi oma Strasbourg´i nädalast ka kirjutada (17.-20. nov).

Avastasime, et Luxembourg jääb täpselt Strasbourg´i tee peale ja et nii saame enne Mairisele külla minna. Pühapäeval pakkisimegi asjad kokku, keerasime kütte korteris välja ja sõitsime Lux-i poole. Jan Erik hakkas kohale jõudes kohe Laura mänguasju avastama, mille peale väike preili korra majja lõi ja valjuhäälselt kuulutas, kes omanik on. Sellega ei harjunud Jan Erik terve õhtu jooksul ära ja nii kui Laura kõva häält tegi, hakkas Jan Eriku väike pasun üürgama. Õhtul käisime veel üllatuskülalistena korp!-i õe Elsu sünnipäeval, kus kolm alla kahe aastast paraja peo püsti panid. Lootsime esmaspäeva hommikul umbes 8 paiku ära sõita, et Strasbourgis oleks aega end hotellis sisse sättida ja ehk linna pealgi väike tuur teha. Läks aga nii, et Jannu tudis pärast öist triangli tegemist kella 8ni, siis sõime hommikust ja ajasime veel juttu ja nii me alles kl 10 startisimegi. 20km kaugusel avastasin, et olen telefoni maha jätnud. Siis sai küll sajatatud ja mõnusast kulgemisest polnud enam juttugi. Kimasime (seaduslikkuse piires) Cruchtenisse tagasi, sain telefoni kätte ja alles kl 13 olime hotelli ees. Jõudsin veel riided vahetada, meestele musi anda ja bussi peale joosta. See asus õnneks üle tee ja viis otse parlamenti. Meie sektsioon asus kõige viimases majas, nii et päris nipiga oli nendes koridorides õige tee leida. Aga kohale ma jõudsin ja täitsa esimesena kohe, nii et pole mu orienteerumisvõimel häda kedagi. Jurist, kellele seekordne Strasbourg ka esimene oli, eksles koridorides ikka korralikult.

Nädal (esmaspäeva lõunast neljapäeva õhtuni) oli päris raske. Kogenenute sõnul olid seekordse istungjärgu raportid lapsemäng, aga no mul oli ikka higistamist vahepeal. Kõige raskem on just siis, kui kl 18 peab efektiivne olema, minul on siis täielikult surnud punkt ja vahin ekraani kalasilmadega. Minu hea kolleeg lubas mul aga iga päev varem jalga lasta, nii et kokkuvõtteks nägi ikka linna ka. Leidsin netist mõned ilusad pildid ka: http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://img.1.vacanceo.net/classic/144282.jpg&imgrefurl=http://www.vacanceo.com/albums_photos/voir-photo_144282.php&usg=__JiLXRDCWn4svJ45AyIYHM7eCkqc=&h=387&w=580&sz=55&hl=et&start=13&um=1&tbnid=xDCzyi37HclGyM:&tbnh=89&tbnw=134&prev=/images%3Fq%3Dstrasbourg%2Bpetite%2Bfrance%26um%3D1%26hl%3Det%26sa%3DN

Minule meeldis kesklinn ikka väga: kõige vanem osa on väikese saare peal – pisikesed kökatsmajad üksteise otsa lükitud. Juba pandi jõulukaunistusi üles ja väikesed vingerdavad tänavad olid üliromantilised. Ühel õhtul ostsime tuututäie küpsekastaneid. Neid mugides tuleb alati tunne, et peaks luua seljas üle linna B(F?)loksbergi mäele sõitma… .Suur katedraal nägi ka vaimustav välja. Paaril hommikul läksin jala tööle ja selle 40 minutiga sain linnast päris hea ülevaate. Rax minu vaimustust väga ei jaganud. Temal polnud esimesel päeval kaarti ja läks kuhugi raudteejaama taha jalutama, mis on igas linnas päris kole koht… . Veel ei meeldinud talle noored kerjajad, keda oli tänavatel tõesti imelikult palju.

Hotell oli oma kahe tärni kohta täitsa korralik, ainult et meie toas oli voodite üleküllus: neid oli kolm pluss veel lapsevoodi. Rax keeras radikad alati põhja, nii et toas oli alati saun. Ei tea, kas seepärast, et saunast õue minnes oli vahe suur, aga Jan Erik jäi kolmapäeva öösel haigeks: palavik ja nohu. Õnneks midagi väga hullu ei olnud. Oma üllatuseks saime esimesel päeval parkimistrahvi. Rax ei saanud hotelli administraatorist õigesti aru ja parkis parkimismaja asemel auto hoopis kõrvaltänavale. Õnneks ei ole 11 eurot väga suur summa, Brüsselis pidid kohe 60 väänama.

Teisipäeval õhtuti saavad Strasbourgis viibivad eestlased mõnes kokkulepitud restoranis alati kokku. Seekord oldi restoranis Tiger Wok, kus juba toidu tellimine ise oli sündmus. Keset palavat ruumi möllasid kolm kokka wokipannidega, keev õli pragises ja tulekeeled paiskusid lakke. Kõigepealt tuli ise valida salati, idude, nuudlite, kala, kana, liha jne vahel. Mina tegin mereandide taldriku lõhe, kalmaari ja mingi müstilise mahi-mahiga. Siis tuli taldrik koka kätte ulatada, kes küsis, millist õli kasutada ja mis kastet ning seejärel hakkas kogu kraami vokkima. Välja tuli igatahes väga maitsev. Kohal oli päris palju eestlasi : meie osakond neljase seltskonnana ja kokku oli vast umbes 20 inimest. Toreda üllatusena oli kohal ka korp!i õde Laura, kelle otsa parlamendis juhuslikult sattusin ja kes ka aeg-ajalt Brüsseli-Strasbourgi otsi teeb. Väga tore õhtu oli. Põhimõtteliselt oli see mu teine vaba õhtu ilma Jannuta terve aasta jooksul. Esimene oli siis, kui Reelikaga suvel Tätte jt kontserdil käisime. Niimoodi vaadates tundub ikka uskumatu, kuidas elu muutunud, aga ei ole neid vabasid õhtuid nii väga isegi igatsenud ka.
Minema sõitsime neljapäeva õhtul. Väga hull ei olnudki 430 km otse sõita, sest teed (osalt tasulised) olid ikka väga hea kvaliteediga.

Jannu sünnipäevapidu

Täna pidasime siis sünnipäevapeo ka ikka maha. Kutsutud pisikesed sõbrad olid paraku haigeks jäänud, nii et Jan Erik pidi leppima emme omadega: kaks eesti töökaaslast, leedu koolikolleeg oma prantslasest mehega, läti koolikolleeg ja itaalia Michela oma poissõbraga. Pakkusime kartulisalatit ja küpsisetorti, sest mul oli juba ammu kinnisidee neid teha. Olime ennast tõesti ületanud, sest kõik oli väga hästi välja tulnud ja pälvis ovatsioone. Küpsisetordi piimakreem küll kõrbes natuke põhja, aga mahendasime seda pohlamoosi ja kirssidega. Kõik sai alla loputatud kuuma glögiga. Jan Erik sai hunniku uusi mänguasju: kõriseva auto, tamburiini, klotsikasti, mõmmiku ja eriti vinge autojuhtimispaneeli rooli, käigukangi ja kõige muu juurdekuuluvaga. Nii et uues kodus on esimene pidu peetud!

Jan Eriku sünnipäev

Eile sai Jan Erik 1-aastaseks. Ma loodan, et see pisike vahva põnn, kes otsustas meie juurde tulla, on oma maailmaga rahul. Tundub küll.
Kuna me olime kõik ikka veidi haiged (köha-nohu), siis otsustasime sünnipäevapeo edasi lükata. Ausalt öeldes oli mul selle üle isegi hea meel, sest Jan Erik külalistest veel suurt ei pea ja mina tahtsin seda päeva üle kõige temaga veeta. Praegu on veel selline aeg, kui saab last tõesti enda „omaks“ pidada. Veidi terroriseerida: kallistada, musitada, siis kui tahta, sülle krahmata või kõdistada. Ikka saad vastuseks naeratuse või kui hästi läheb siis suisa kilkamise. Varsti nii vist enam ei saa, siis tekib see suur ja tugev ISE, kes teab kõige paremini, mis tahtmised hetkel just on. Nii et seda üürikest isetuse aega tuleb veel kähku ära kasutada. Kui praegu Jannu käest midagi ära võtta ja muuga asendada, siis ta mängib rõõmsalt uue asjaga edasi, aga paar korda on juba kõvemat häält ka tehtud, kui mõni eriti krõbisev paberitükk ära võetakse. Lemmikmänguasjad on meil jätkuvalt pisikesed pallid/klotsid/kaaned, mida on hea mööda põrandat taga ajada. Niimoodi võib Jan Erik mõnikord tund aega üksi mängida. Söömine käib ka meelistegevuste alla. Kaubaks läheb kõik, aga kartulipuder porgandiga on viimasel ajal suur lemmik. Putrudel vahet ei tee, peaasi, et moos peal on. Tassist joob ka (vett), aga ise veel söögiriistu käes ei hoia. Sõnu ta veel ei ütle, aga üks kahtlane „emmmm“ kordub küll päris tihti. Muidu tehakse karu- ja lõvihäält ja keelega plääru-lääru häält. Hirmsasti meeldib talle sõrmega emme või issi huule peale võrr-võrr teha. Selle õpetas talle Memm juba suvel selgeks. Enne magamaminekut möllame tavaliselt voodis: Jan Erik kasutab meid ronimisatribuutikana või üritab kreemituubi voodiäärele upitada ja siis jälle alla lükata. Öösiti magab ta nüüd paremini, aga ärkab ikka tihti. Tavaliselt hakkab kl 20 paiku magama sättima – vann ja piim ja väike möll voodis ja siis, kui virin peale tuleb, tekiga sülle ja unelaulu kuulama. See on meil „Väikesed lapsed kõik magavad juba …“ variatsioonidega. Oma voodis ta pole kunagi veel magama jäänud, nii et uinunud laps tuleb tasakesi oma voodisse tõsta. Siis ta magab umbes kl 23ni, kuni meie magama läheme ja ta oma kolistamisega arvatavasti üles ajame. Siis ma võtan ta tavaliselt juba meie voodisse magama. Päeval magab ta siiani tavaliselt kaks korda. Jan Erik iseseisvalt veel ei käi, aga tugede najal küll. Kuu aega tagasi oligi tal aktiivne periood, mil pikast „kapsaussi“ roomamise ajajärgust sai käputamine ja siis kohe ajas end tugitooli najal püsti ka. Sünnipäevaks sai Jan Erik lüka-tõmba, aga selle asemel, et selle najal käia, lükkab ta mänguasja enda ees ja ajab taga.

Sünnipäevahommik algas laulu ja kõigepealt kingitusekarbi patsutamisega, mis oli juba pool lõbu. Pärast hommikusööki tegime siis paki lahti ka. Õhtul sõime kõik õunakooki ja puhusime seda pisikest küünalt.Sünnipäevalaps oli aga oma nohust üsna kurnatud ja magas suurema osa päevast lihtsalt maha. Õhtul vaatasime beebi-TV multikat. See on üks prantsuskeelne väikelastele mõeldud kanal, mis näitab sellist mõnusat värvilist aeglast liikumist. Mõnikord me neid saateid vaatame ja Jannule täitsa meeldivad.

Jan Erik palus kõigile õnnitlejatele "aitäh" edasi öelda!

Kui ma aega saan, kirjutan Strasbourg´i nädalast ka. See on pikem jutt :)

Kiire nädal

Neljapäeval oli mul tihe koolituste päev. Hommikul oli oma osakonna sisene dokumentide koolitus, mida annab tore viiekümnendates kreeka mees, kes kõike väga elavalt seletab. Eelmisel korral olin ma hommikul prantsuse keeles ja ei saanud koolituse esimeses pooles osaleda. Siis ta pakkus ise välja, et teeb mulle hiljem individuaalõppe. See tähendas seda, et istusime ninapidi arvuti taga, tema seletas väga intensiivselt, küsides iga lause lõpus, kas ma ikka sain aru. Nii et põhimõtteliselt noogutasin ma tund aega järjest. Seekord loobusin prantsuse keelest ja pääsesin noogutamisest.

Teine koolitus oli Outlook´i kalendri oma, mis oli päris tore. Harjutasime erinevate ülesannete üksteisele saatmist, umbes et küpseta kook selleks kellaajaks või puhasta auto.

Õhtul käisime eralasteaedade avatud uste päeval. Et oleks ülevaade, mis moodi see asi siin toimib. Leidsime end siis ühe täiesti tavalise teiste vahele kiilutud maja uksekella helistamast. Eri vanuserühmad olid eri korrustel, aga maja oli kitsas ja vana ja ruumi oli ikka üsna vähe. Kasvatajad muidu aga toredad ja noored. Belgias võetakse juba 3-kuuseid lasteaeda. Päris kurb oli seintelt pilte vaadata, kuidas need pisikesed inimhakatised oma lamamistoolides on, piimapudelid käes. Teise lasteaia ruumid olid vastupidi kõik ühel korrusel. Üks suur saal oli lihtsalt sektsioonideks jagatud. Väikeste õueala oli 3x3 meetrit kõrge telliskivimüüri vahel, kuhu suvel bassein pannakse ja kus nad pladistada peaks saama. See tundus ka ikka päris hirmus. Üldse tundus mulle, et Jan Erikut siin riigis me küll lasteaeda ei pane. Laupäeval läksime siis parlamendi lasteaeda vaatama, eelarvamustest pungil. Aga oh imet! Leidsime eest 3-korruselise maja oma hooviga, igal vanuserühmal on kasutada oma korrus ja ruumi oli lahedalt. Uus maja, rõõmsad värvid, palju mänguasju. Jan Erik sukeldus kohe pallikasti, sel ajal kui mina kasvatajaid pinnisin. Kõige rohkem huvitas mind, et kuidas nad ometi pisikeste uneaja korraldavad. Tuli välja, et 15 lapse kohta on 3-5 kasvatajat ja laps viiakse magama siis, kui ta on unine, mitte kõik korraga. Igal lapsel on nimeline voodi ja kast koduriietega. Söök valmistatakse koha peal ja enne uuritakse põhjalikult allergiate kohta. Iga päev on olemas ka psühholoog ja medõde ja üldse tundus, et sinna jääks ise ka hea meelega. Suhtluskeel on muidugi prantsuse keel, seetõttu soovitaski kasvataja lapse veidi varem lasteaeda tuua kui 2-aastaselt, sest siis integreerub ta võõrkeelsesse keskkonda kiiremini. Järjekorrad sellesse lasteaeda on aga arusaadavalt pikad, nii et peab hakkama juba paberimajandusega jamama. Siin jagatakse järjekorranumbrid eri astmete järgi, nt kui oled üksikema, on eelisõigus, aga kui lapse üks vanem on kodune, oled jällegi järjekorra lõpus.

Reedel saime Raxi suure hirmuga ühele poole: nimelt oli meie autol oktoobris tehnilise ülevaatuse tähtaeg ja teades Belgia bürokraatiamasinat, tundus eesseisev asjaajamine päris jube. Tegelikkuses tähendas see aga vaid pikka järjekorda, lõbusat poissi, kes rooli hüppas ja meid Jan Erikuga läbi kontrollpunktide väristas-loksutas-tiirutas ja teadmist, et võime oma rahvusvahelistele numbrimärkidele siis järele tulla, kui autokindlustus tehtud. Hüppasime kohe lähimasse ING panka kindlustust tegema ja saime teada, et meile läheb see maksma umber 400 eurot aastas .... brrrr, lisaks veel teemaks. Küsisime, et mis see teemaks on ja kuhu seda maksma peab. Selle peale vastas ametnik naerdes, et ärge me muretsegu, Belgia valitsus ei unusta oma makse iial sisse kasseerida, eriti oma teede kasutamise eest. Mnjah.

Laupäeval võtsime lasteaiast saadud heade emotsioonidega Ikea tee jalge, pigem rataste, alla. Suutsime selles hullus rahvamassis isegi enamiku vajaminevatest asjadest üles leida, aga kaotasime ära Silveri. Ta tuli meiega kaasa, aga kuna tema telefoniaku sai vahepeal tühjaks, otsis ta poodlemise asemel meeleheitlikult õige laadijaga inimest. Selle ta ka lõpuks leidis ja nii lahkusime Ikeast täies koosseisus. Siis sukeldusime veel ühte suurde toidupoodi, nii et päeva lõpuks olime omadega ikka päris läbi. Raxile aga mõjus see päev isegi kosutavalt, sest kõige raskemad ajad on tal ikkagi nädala sees. Carrefouri poes jooksutati meid ühest kassast teise: seisime ühe saba ära, siis tuli välja, et see on vaid iseteenindusaparaatide jaoks. Teine saba oli reserveeritud poe pangakaartide jaoks ja kolmandast võis vaid kuni seitsme asjaga läbi minna. Ohh, belglased kohe armastavad asja keeruliseks ajada. Mina aga ostsin omale vägevad kollased matkasaapad, mis on nii rasked, et eriti kiiresti käia ei jõuagi.

Oma uhkete matkasaabastega käisin pühapäeval arboreetumis jälle. Meiega tuli kaasa veel minu itaalia kolleeg Michela. Väga mõnus oli sügiseses metsas/pargis jalutada. Itaallased armastavad hirmsasti röstitud kastaneid, huvitav, miks meie neid ei tee, kaup on ju sügisel tasuta käes. Jan Erik magas tervelt tunnikese värskes õhus, mis oli muidugi eriti tore. Pärast läksime meile, jõime kohvi, panin Michela kartuleid koorima ja kokkuvõtteks valmis õhtusöök á la Rax: kartulipuder hakkliha ja porganditükkidega. Jan Erik oli suurenenud kompanii üle väga rõõmus ja tatsas itaallanna najal ringi.

Teisipäeval, 11. novembril tähistasid belglased Esimese maailmasõja relvarahu tähtpäeva. Nii olidki hommikusel tunnil muidu ummistunud tänavad üsna tühjad, vaid üksikud institutsioonide töötajad lontsisid oma klaasmajade poole. Mina avastasin end pargi, kust ma muidu läbi lähen, tabastatud uste tagant. Pressisin end põõsa vahel ikkagi sisse, aga teisel pool parki (ikka hea paar kilomeetrit edasi) olid väravad ikka lukus. Nägin üht vanaldast prouat lähenemas ja vaatasin, mida tema teeb. Mängleva kergusega hüppas ta betoonpostile ja surus end väikesest vahest läbi. Ise naeris, et tänase päeva puhul on pargivaht omale pikema hommikuuinaku lubanud. Mis siis ikka, läksin sama teed.

Täna tekkis meil küsimus vabaabielu tunnustamise kohta Eestis. Nimelt ei saanud Rax parlamendi tervisekindlustust, kuna Eestis ei ole võimalik pikaajalise kooselupartneri staatust tõestada. Aga igaks juhuks saatsin just.min-ile teabepäringu. Jaa, jaa, ma tean küll, et võiks ju registreerida :)
Väike väljavõte ühest artiklist:
Vajalik õiguskaitse
Belgias ja Hollandis on vaba-abielus paaridele laienevad õigused reguleeritud kooselu kestuse, ühise elukoha ja ühiste laste kaudu. Hollandis laieneb ühe partneri tervisekindlustus teisele partnerile, kui nad jagavad ühist eluaset ja kui kooselu on kestnud vähemalt viis aastat. Samadel tingimustel ei kaasne partneri vara pärimisega pärimismaksu. Norras on vähemalt kaks aastat koos elanud või ühiste lastega vabaabielupaaride varalised suhted lahkumineku korral määratud kindlaks hoopis ühist majapidamist reguleerivas seaduses.
Põhiline vastuargument vabaabielude osalisele reguleerimisele tuleneb sellest, et vabas kooselus inimestel on alati või-malik muuta oma suhe seaduslikuks ehk abielluda. Siiski on üha suurenev vabaabielude hulk tinginud olukorra, kus enamikus Lääne-Euroopa riikides on vabaabielud osalt reguleeritud kas eraldi vastu võetud seadustega või on vabaabielu tunnustatud näiteks ülalpidamist ja vara käsitlevates seadustes – peamiselt vajadusest tagada vabaabielus inimestele sotsiaalne ja materiaalne heaolu pärast kooselu lõppu.
Kokkuvõttes: perekonnaseadus ei peagi reguleerima vaba-abielus paaride kooselu, kuid ühtaegu on siiski vaja mõelda sellele, kuidas tagada vabaabi-elus inimestele õigused, mida nad arvavad endil olevat.
("Kas vabaabielu vajaks reguleerimist?" 20. veebruar 2008
Autor: Kairi Kasearu, TÜ sotsioloogiadoktorant)

Täna on lehtedest palju lugeda

Näiteks:
Kui kogu maailm oleks saanud USA valimistel hääletada, oleks tulemus olnud: Obama 87,3%, McCain 12,7%. Vaid salapärane saareriik Niue toetas McCaini 100-protsendiliselt, aga seal oli ka vaid üks hääletaja :)
http://www.iftheworldcouldvote.com/results

Eesti ülikoolid pole isegi mitte maailma 600 esimese seas: http://www.timeshighereducation.co.uk/hybrid.asp?typeCode=243&pubCode=1&navcode=137

Laupäeval oli tõeliselt kole ilm, nii et me eelistasime kogu seda vesist toredust akna tagant kaeda. Oma ühekordsete akende tagant, olen ma seda maininud? Hommikul üles tõustes on aknad udused, nagu oleks saunas. Jan Erik on issi abiga igasugu tegelasi juba akendele joonistanud.

Hirmus igatsus on sauna järele kogu aeg ... . Pole septemberist saati ju käinud, kes teab missugune sarvnahk juba selga kasvanud on.

Õhtul aga käisime maailma parimate pressifotode näitusel Tour & Taxis majas. Hoone on ise tegelikult juba vaatamist väärt: http://www.tourtaxis.be/.
Näitus oli huvitav ja samas judisema panev. Ma olen viimasel ajal nii õrnahingeliseks läinud, et ei saa eriti sõjapilte vaadata, eriti selliseid kus vanemad oma haavatud lapsi kannavad. Aga see on reaalne elu tänapäeva Aafrikas ja mujal, nii et tegelikult on vaja oma heaoluühiskonna probleemikestelt ka kaugemale vaadata:
http://www.worldpressphoto.org/index.php?option=com_photogallery&task=blogsection&id=18&Itemid=187&bandwidth=high.
Pärast näitust tulime Silveri & co-ga meile ja vaatasime "Wall-E" multikat robotite armastusest ja sellest, kuidas inimesed suure prügitootluse tõttu peavad teisele planeedile kolima ja suure robotiseerituse pärast paksuks ja loiuks lähevad. Päris andekas!

Pühapäeval avastasime oma kodust 10 km kaugusel oleva metsa ja matkarajad. Käisime arboreetumis - taimehuvilistele panen lingi ka- http://www.arboretum-tervuren.be/Pages/accueilen.htm. Tegemist on 100 hektaril laiuva metsaga, kus on 460 erinevat puuliiki igalt kontinendilt. Meie tegime alustuseks vaid paarikilomeetrise ringi, aga kavatseme kindlasti tagasi minna. Sekvoiad jäid nägemata, aga araucaria araucana´d olid lahedad. Hundionu ja Mampsel kindlasti teavad, mis nad eesti keeles on - tšiili mänd? Inglise keeles nimetatakse neid veel ahvi puzzleks.

Sel nädalvahetusel me muidu eriti magada ei saanud. Kuna Jan Eriku öise söömise intervall muutus järjest lühemaks ja korralikult magada ei saanud meist keegi, siis otsustasime selle nalja ära lõpetada. Esimene öö oli väga karm, aga teised mitte nii väga ja pühapäeva öösel vastu esmaspäeva ärkaski ta vaid korra kl 4 paiku. See on ajalooline hetk, sest ta pole kunagi järjest nii kaua maganud. Siis virises pool tunnikest, aga jäi uuesti unne ja tõusid nad issiga alles kl 9!

Pühapäeva õhtul külastas meid jälle alumine madam, kelle arvates mängib Jan Erik liiga kõvasti! Neil endal on ka 1,5-aastane tirts, nii et ta peaks kursis olema, et soovitus "panna lapsele tekk alla, kui ta palliga mängib" on suht naeruväärne. Aga noh, pudelid, mida Jan Erik taga armastab ajada ja vastu maad koputada, korjasin siis kõik ära.

Terve eelmise nädala olin üksi tööl. Suht vähe oli teha ja täitsa mõnus oli vahepeal oma asjadega ka tegeleda.

Laupäeva hommik tabas meid mõttelt, et kindlasti peab kuhugi minema, sest päike ju paistab. Aga kuhu? Isegi autosse istudes polnud õrna aimugi, aga lõpuks otsustasime kiirelt Antwerpeni kasuks, sest Rax polnud seal ju käinud. Tavaliselt sätime autosõidu Jan Eriku uneajale, aga seekord jäi ta alles siis tuttu, kui meie juba kesklinnale lähenesime. Et unise Jan Erikuga pole linna peal just kõige toredam käia, siis vaatas Rax kähku GPSist kõige lähema "maalilise loodusvaate" välja ja võtsimegi siis 35 km ette, et laps saaks ilusti magada ja meie vaadet nautida. Imelikul kombel läks aga ümbrus aina tööstuslikumaks: sadamad, kraanad, tuumajaam(?). Minul hakkas bensiinist kahju ja arvasin, et võiks tagasi pöörata. Rax oli aga kindel nagu kalju, et kui juba teekond alustatud, tuleb see ka lõpule viia, mis on küll tavaliselt minu argument. Varsti asendusidki tehased suurte põldudega. Autotee muutus kitsaks ja poriseks ja lõpuks leidsime end ikka tõeliselt eikellegimaalt. GPS teatas, et "Olete jõudnud sihtkohta" ja meie kobisime välja. Meie ees oli lambaid täis nõlvak, aga üles läks trepp ja seal oli ka istumispink. Avanev vaade oli meeletu udu tõttu veidi piiratud, aga oli aru saada, et tegemist oli mingi kanaliga, kus sõitis tervelt neli laevukest. Vaatasime seda kenadust oma paar minutit ja siis asusime kingataldu lambapabulatest puhtaks rookima ... .
Antwerpenisse jõudes magas Jan Erik ikka veel. Ta ei ärganud ka siis, kui talle kombinesooni selga panime ja kärru tõstsime. Nii et tõeline ime. Me saime isegi tükk aega linna peal jalutada ja poole oma nuudliroast ära süüa, enne kui ta silma lahti tegi. Sõime sealsamas hiinakas, kus Mampsligagi paar aastat tagasi. Linna peal liikus aga meeletu mass inimesi, sest tuli välja, et on kätte jõudnud oktoobri allahindluste aeg. Siis lähevad inimesed veidi hulluks. Me ostsime ka veidi riideid, mis olid poole hinnaga ja millegipärast tundus mulle, et hädasti läheks vaja üht punast käekotti. Koju jõudes muidugi tuli meelde, et mul juba on üks ... . Kuidas küll sellised asjad poes tihti meelest ära lähevad?

Pühapäeval tegi Rax "loomulikust intelligentsist" ülihead kanasuppi juustuga: Kanafilee tuleb puljongis ära keeta, sibulad praadida, teha jahukaste, kõik kokku segada, sisse panna täitsa tavalist juustu, keeta natuke ja maitsestada soola ja pipraga. Peale veel saiakoorukesi puistata ........nämm.

Siis vurasime autoga Silveri ja Margoti poole, laadisime nemad ja lapse ja käru ka veel peale ja põrutasime Meise botaanikaaeda.

See oli lihtsalt üks suur ilus park, tiigi ja väikese lossiga.

Kuigi ilm polnud kiita ja Jan Erik ei tahtnud isegi süles rahulik püsida oli jalutada hästi tore. Päev lõppes veel cappuchino ja šokolaaditordiga.

Istun töö juures ja mul on isegi aega blogisse midagi kirjutada - uskumatu!
Jah, kolleegid on Strasbourg´is ja mina kolme juristiga siin. Enda arust midagi väga hullu veel kokku keeranud ei ole, aga eks käkid tulevad ikka hiljem välja.

Tavaliselt käingi kolleegidega söömas ja avastasin sel nädalal, et pean end selles vallas ka organiseerima. Siin lepivad kõik oma sõprade/tuttavate/teistes sektsioonides töötavate kolleegidega lõunatamise aja kokku. Tavaliselt kohtutakse söökla ees, mis tähendab seal kindlatel kellaaegadel suisa ummistust. Veidi hiljem on seal otsiva pilguga inimesed, kelle lõunapartner on hiljaks jäänud. Seisin minagi täna koos nendega ja ühistunne oli täitsa tugev. Õnneks saabus Lisa 10 minuti pärast. Lisa on ühe saksa MEPi (member of the EP = parlamendi liige) assistent. MEPide assistentidel tundub ikka huvitav elu olevat: igasugu koosolekud ja komandeeringud ja erinevad tööülesanded. Ah, mis ma virisen, pean enne enda omad selgeks saama. Ja meil on ka huvitavad tekstid, näiteks hääletatakse homsel istungil üht lendamisega seotud teksti:
"...arvestades, et komisjon esitas komisjoni määruse eelnõu, millega täiendatakse tsiviillennundusjulgestuse ühiseid põhistandardeid, lisades ELi lennujaamades reisijate kontrollimise lubatud meetodite hulka nn kehaskannerid, s.t seadmed, millega tehakse inimestest skaneeritud kujutis justkui nad oleksid alasti, mis võrdub virtuaalse alastiolekus läbiotsimisega".
"...arvestades, et ei ole ka läbi viidud ühtegi uuringut selliste seadmete võimalike mõjude kohta reisijate tervisele..."
Nii et kui see määrus vastu võetakse, siis hakkab turvakontrollidel küll huvitav elu olema. Lähevad kohe rõõmuga tööle :)

Meid siin ähvardatakse veel suurema töökoormusega. Nimelt tuli ülemustelt kiri, et 2009. I pooles ei võimaldata enam töö ajast keelekursustel käimist. Õnneks olen mina veel see inimene, kes alles teist võõrkeelt õpib ja seda nad ei tohi keelata. Enamusel on siin ikka 4-5 keelt omandatud/omandamisel.

Nädalavahetusel me seekord kusagile kaugemale ei sõitnud. Laupäeva õhtul käisime Silveril ja Margotil külas, jõime väga head veini ja sõime väga head kiish´i (kirjutatakse vist nii). Ka hundionu blogi lugemine viib mind pidevalt mõttele, et peaks ise ka midagi toredat kokkama. Siiani on aga ikka täielik null. Kui ilmad koledamaks lähevad ja nädalavahetusel välja ei kipu, siis küpsetan ka midagi erilist! Ahhaa, meelde tuli! Meil pole ju ahju :( Mingi väike kökats on, aga küpsetuskvaliteet pole just kiita. Siis tuleb .... keeta/praadida? Ideid?!

Pühapäeval otsustasime vanalinna minna. Meie linnaosas on tol päeval kõik poed suletud, aga olin just töökaaslaste käest teada saanud, et keskuses on üks tore nõudepood ka pühapäeval lahti. Linnas oli möll: inimesi palju, kohvikud täis, poodides sagimist kui palju. Mina sain kõik, mis tahtsin: nii suhkru- kui ka võitoosi. Ma lihtsalt ei saa ilma suhkrutoosita, kust saab lusikaga suhkrut võtta, elada. Ja ilus võitoos teeb kohe hommiku ilusamaks :)

Mõtlesin, et kirjutan natuke Brüsseli hindadest. Muidu on hinnad ikka nõksa kallimad kui meil, aga mõned kindlad asjad on jube kallid ja teised imelikult odavad. Näiteks on igasugu saialised valdavalt odavad, aga meile ju meeldib must leib. Meie must päevalilleseemnetega lemmikleib maksab näiteks 3€ (45 krooni), kusjuures see ei ole üldse suur. Liiter normaalset piima maksab 1.46€ (23 krooni). Normaalne piim on siis see, mis ka pool kuud säilib, aga on vähemalt külmaletis. Ülejäänud seisavad niisama nurgas ja kehtivusaeg ulatub poole aastani vist. Lihatooted on päris kallid, juustud aga suht hea hinnaga. Valik on ka muidugi meeletu. Puuviljad on päris soolase hinnaga, samas hooajakaup mitte - ostame pidevalt ananassi, mille tükihind on 1€.
Väljas söömas käimiseks tuleb tengelpung ka ikka puuga selga võtta, alla 20€ korralikus kohas ikka söödud ei saa. Õnneks saan mina töö juures väga hea hinnaga lõunatada: parlamendi sööklas saan tavaliselt ikka 5 euroga nii prae kui salati. Raxile meeldivad üle kõige türklaste dürümid (türgi leiva sisse on keeratud kebabiliha, igasugu salatit ja friikartulit), see maksab 3.50 ja kõhu saab täitsa täis. Jan Eriku purgikad on ka päris soolase hinnaga: kahese komplekti eest tuleb umbes 2.30€ välja käia ja siis on väga hästi saadud.

Avastasime päris normaalse hüpermarketi veel ja ühel õhtul tõstsime piimaleti kõrvalt ka teleri omale korvi. Nii et nüüd oleme ikka maailmaga ühenduses. Reedel käis tehnik ka kohal ja ühendas kõik vajalikud asjad ära. See tähendab nüüd seda, et meil on koridorikapis kaks plinkivat kasti ja aknalaud on ka kopsikuid täis. Aga lõpuks on internet olemas ja uudiseid saab ka vaadata ja mis sa hing veel tahta oskad. Näiteks käisime eile kohvikus ja imestasime töökaaslastega, et istungisaalis selline tunglemine on. Õhtul sain CNNist teada, et liikmesriikide esindajad arutasid finantskriisi asju. No vot, muidu istud oma kapslis nii sees, et ei tea üldse, mis enda ümber toimub.

Ilm on viimase paari nädala jooksul väga mõnus olnud. Pistsin oma villased mütsid-sallid tagasi kappi tagasi ja käin jaki hõlmade lehvides. Aga kui ilmad juba külmad olid, siis vaatasime Raxiga õudusega, kuidas Belgia vanemad oma lapsi riietavad. Minu kõrvad igatahes juba külmetasid, aga Jan Eriku vanused lapsed olid ikka palja pea ja mõned ka lühikeste! pükstega. Ja ma olen kindel, et nad ei olegi haiged. Lihtsalt karastatud. Aga ise küll ei julge. Mõtlesin, et küsime pilti teha - paneme sissepakitud Jan Eriku poolpalja lapse kõrvale. Aafriklastest üldse ei räägi, nad käivad lume sees ka oma plätadega.

Eelmine nädal oli Raxil ja Jan Erikul päris tegus. Mehed käisid koos kesklinna pool turul koos Silveri ja Kaspariga ja olid päev otsa pargis ja Silveri pool külas.

Nädalavahetus oli jälle imeilus ja soe ning me otsustasime mägedesse põrutada: 130 km Brüsselist La Roche´i linna, mis on suhteliselt Belgia Ardennide alguses. Kui Brüsselist lahkudes paistis päike ja päev tõotas tulla täitsa suvine, siis mida mägisemaks läks, seda pimedamaks ja udusemaks ümbrus muutus. La Roche´is võtsid inimesed meid vastu suisa vatijopedes. Õnneks tuli aga päike varsti välja ja me ei pidanud oma õhukeste riietega külmetama. Linn ise oli ikka tõeline turismimeka: inimesed kanuutasid jõel, matkasid, sõitsid jalgratastega ja turnisid kindluses. Meie alustasime päeva türklase juures dürümiga ja siis põrutasime mööda mäenõlva üles vaadet nautima. Oli ikka ilus küll: puude lehed hakkavad juba vaikselt värviliseks minema. Järjekordse kindluse vallutasime ka ära. Belgia jäi sõjast suhteliselt puutumata, nii et neid chateau´sid on siin tõesti jalaga segada, üks võimsam kui teine. Õhtul jalutasime veel metsa vahel, Jan Erik magas kärus, aga see tee oli nii käbine, et kolisime varsti alla tagasi. Tagasisõit jäi veidi hilja peale ja Jan Erikule viimased 15 minutit ikka üldse ei meeldinud enam autos olla, millest ta ka valjuhäälselt teada andis.
Ma juba täitsa muretsen novembri Strasbourg´i sõidu pärast. Mehed tulevad ju ka kaasa, autoga läheme, aga sinna sõidab 4 tundi. Ei kujuta ette, millega me poissi siis need 3 tundi lõbustame, mis magamisest üle jääb, sest autos ta ju üle 40 minuti eriti ei maga.

Minul saab homme täpselt kuu aega tööl oldud. Võib öelda, et algus oli ikka päris karm ja kiire. Nüüd on isegi rohkem aega. Tegelikult sõltub meie töö täielikult teiste inimeste töötempost: näiteks on käimas istungieelne nädal, mil tuleb tekstid ette valmistada - kiire, kiire, kiire. Meie aga oleme paar päeva lihtsalt jalga kõigutanud, sest tõlkeid pole. Ju nad siis nädala lõpus kõik korraga tulevad ja siis on hullumaja. Üldiselt hakkan aga asjadele juba pihta saama. Järgmisel nädalal sõidavad teised Strasbourg´i ja mina pean siin üksi hakkama saama. Saab näha, kas mingi käki ka kokku keeran. Aga mina sõidan 17.-20. nov ja 15.-18. dets sinna Prantsuse väikelinna. Uskumatu on see korraldus ikka küll: terve parlament kolitakse nädalaks ümber, et teha lihtsalt sedasama tööd, mida Brüsselis niikuinii teed. See eeldab aga rongi- ja lennupiletite broneerimist, hotelli leidmist... Igaüks peab endale ise elamise leidma ja kuna enamikul on hotell broneeritud juba aastaks, siis on hea hinnaga hotelli väga raske leida. Selleks aastaks sain ühe töökaaslase oma, aga 2009.-ks leidmine on juba peavalu. Eriti kui on vaja sellist, kus Rax ja Jan Erik ka end 4 päeva jooksul mõnusalt tunneksid.
Istungit jälgides satun ma pidevalt mingite naljakate kommentaaride peale. Ei tea, kas lihtsalt mina juhtun arvuti sel hetkel lahti tegema või ajavadki nad sealt pidevalt sellist juttu. Eelmisel korral üks kaebas, et parlament on nagu turuplats ja tööd ei saa teha: "Me oleme ikkagi parlament!". Nimelt toimus sel korrusel tol hetkel tõesti palju: hiina fotonäitus, belgia šokolaadid olid väljas ja poolakad kallasid viina.

Eile käisime jälle IKEAs, mõtlesime et ostame veel ühe tugitooli. Kui kodus lahti võtsime, tuli välja, et puitraam on nõksa heledam kui sellel, mis meil juba on... Nädalavahetusel ostsin Raxile jope - Columbia oma oli hea hinnaga. Koju jõudes tuli välja, et see on naiste oma... . Nüüd tuleb tagasiviimisega tegeleda.

Vahepeal on oktoober kätte jõudnud ja sellega koos ka jahedad vihmased ilmad.

Seekord oli meil eriti kummaline nädalavahetus. Ma ei mäleta, kas olen maininud, et reedeti, v.a. kord kuus istunginädalal, lõpevad tööpäevad kl 13. Lühikesed reeded on väga mõnusad, päris palju jõuab ära teha. Meie otsustasime minna telerit ostma teise linna otsa. See oli aga viga, sest ka kõik teised inimesed sõidavad reedeti Brüsselis absoluutselt igas suunas ja igal pool on väga palju autosid. Kuigi GPS juhatas meid ilusti kohale, poodi me üles ei leidnudki. Jan Erik hakkas ka hirmsasti koju tahtma ja nii me otsa ümber keerasimegi. See aga tähendas veel umbes tunnikest ummikutes istumist. Laupäeval astusime samasse ämbrisse: aitasime mu töökaaslasel pakki koju viia ja leidsime end taas kesklinna ummikutest. Lubatud kl 15 asemel jõudsime koju kl 17, aga õnneks jäid külalised veel hiljemaks. Kutsusime nimelt Silveri ja Margoti koos väikese Kaspariga enda juurde pannkooke sööma. Oli väga mõnus õhtu ja pannkoogid tulid ka hästi välja. Jan Erik oli väga julge ja tahtis kohe külalistele sülle minna ja hakkas huule peale võrr-võrr tegema. Nemad olid meie teised külalised, minu endine koolikolleeg, lätlanna, käis ka vahepeal ja kinkis Jan Erikule juba suure poisi lusika ja kahvli.

Täna öösel oli naljakas seik. Unustasin riided terrassile kuivama, aga öösel tõusis päris kõva torm. Ärkasin mingi kobina peale üles ja märkasin akna taga aluspükstes Raxi, kes tuulega võideldes minema lendavat pesu päästis … . Kampsun oli ka ikka seljas :)

Täna (pühapäeval) joosti Brüsselis maratoni. Me mõtlesime ka starti vaatama minna, aga ilm pööras selliseks, et ei tahtnud nina ka välja pista. Vaesed jooksjad, 42 km vihmas ikkagi. Olime siis mõnusalt kodus soojas: keerasime radika põhja ja vaatasime filmi. Silverilt laenasime neid terve hunniku.

Prantsuse keeles olen nüüd teisel tasemel … khmm, kus on ikka saavutus. Uus hommikune grupp ei ole nii tore kui eelmine, aga mis siis. Hommikuti on parem käia ka, jõuab lõuna ajal ilusti sööma ja ei pea võileiva peal elama. Tööl on ikka päris kiire tempo peal, sain oma esimese konsolideeritud tekstiga ka ühele poole. Järgmisel nädalal on õnneks vaid 2-päevane miniistung.

Huvitavaid inimesi kohtab ikka. Ühel õhtul küsis üks inglanna minult teed. Oli esimest päeva Brüsselis praktikal olles restorani läinud ja nüüd ei mäletanud, kus hotell asus. Jalutasin siis temaga ühe peatusevahe julgestuseks kaasa. Terve selle aja sain mina vist vaid paar sõna poetada, targemaks sain aga neiu eluloo ja elu eesmärkide koha pealt. Tegu oli verivärske juristiga, kes sai 5 kuuks komisjoni praktikale. Ta oli sellest kõigest nii vaimustuses …, võimukoridorid, poliitika, keskpunkt, kus Euroopa asju paika pannakse … jne. Pärast hakkasin mõtlema, et nii kihvt oleks ise ka oma saavutustest nii vaimustuses olla. Tegelikult ongi ju vahva olla multikultuurses Euroopa suurlinnas tähtsa poliitika keskel. Mis siis, et väike mutrike. Mnjah.

Esmaspäeval on siin transpordistreik, miski peale takso ei sõida. Sügisel nad tavaliselt siin ikka streigivad. Riik seisab neil küll niigi vaid traagelniitidega koos – vahepeal taheti päris pooleks lüüa. Kaks suuremat Belgia panka oleks ka pankrotti läinud, kui neid riigistatud poleks. Nii et jõuab see majanduskriis ikka igale poole.

Ohh, meil pole IKKA internetti, nii et postitan nüüd kahe nädala tegemised.

21. septembril, pühapäeval oli Brüsselis ametlik autovaba päev. Inimesed sõitsid hordidena keset sõiduteid ratastel ja rulluiskudel, mõned autod, kes olid julgenud garaažist välja tulla, ootasid alandlikult oma sõidukorda.
Meie külastasime Teise maailmasõja järgseid arhitektuuripärandeid „Journées du patrimoine“ raames: terve nädalavahetuse olid uksed lahti asutustel, mis tavaliselt avalikkuse eest suletud või tasulised. Laupäeval käisime vabamüürlaste templis. Kõige naljakam oli selle maja fassaad: seda peaaegu polnudki. Täiesti tavaline kolmekordne maja, mis, nagu ikka Belgias, on teiste vahele kinni kiilutud. Astusime siis ebalevalt trepikotta ja meid juhatati edasi, kuni jõudsime kolme erineva templini. Kõik oli väga salapärane ja sümbolitega pikitud. Kui oleks prantsuskeelsetest giididest paremini aru saanud, oleks veel huvitavam olnud. Kuninglikus ooperiteatris käisime ka korraks sees, istusime pisikestel punastel samettoolidel ja vaatasime kuldtuttidega kaunistatud rõdusid.
Käisime veel Atomiumi (see molekuli näidis, mis EXPO jaoks püstitati) juures. Sõitsime metrooga vist oma pool tundi, enne kui kohale jõudsime. Kuulikesed läikisid ilusti, aga sees oli jube rahvamass, nii et me ei hakanud trügima. Sõime selle asemel ühe tavalise prae, kus külmad makaronid on sooja kartuliga segamini, jalutasime veidi pargis ja sõitsime tagasi.

Raxi tungival nõudmisel asusin õhtul jälle internetiotsingutele. Läksin joonelt Belgia kõige suurema ja kallima interneti-mobiili-tele vahendaja juurde ja seisin tunnikese järjekorras. Telekat meil ei ole, eks ole. Aga Belgacomist lahkusin ma rõõmsalt modemiga ja teadmisega, et kahe nädala pärast tuleb meile mees, kes meie olematusse telerisse 100 kanalit häälestab.

Minu esimesed töönädalad. Hmmm…. kui peaks ühe sõnaga kirjeldama, siis võib-olla „hullumeelne“ oleks õige. Aga alustame algusest. Esimene pool päeva möödus Welcome Office´s – naeratavad inimesed, paberihunnikud, nõuanded. Sain oma ametimärgi paelaga kaela, et parlamendi uksest ikka sisse lastaks. „Aga kuhu ma nüüd minema pean?“, küsin mina. „Meie ei tea, kas teie ülemus teiega ühendust ei võtnud?“. Haahaa, ei võtnud ja ma ei mäletanud ei oma ülemuse nime ega isegi osakonda mitte. Õnneks oli mul aga olemas töökaaslase telefoninumber, nii et kohale ma igatahes jõudsin. Koti jõudsin maha panna, aga põhimõtteliselt nii kui tooli istusin, pandi juba kaust ette. Tööd on teha küll ja veel. Minu ettekujutus pidevalt kohvipausidel viibivast jalga üle põlve kiigutavast euroametnikust haihtus poole tunni möödudes edasi-tagasi saalivaid kolleege vaadates. Esimene nädal mööduski siis juba uusi oskusi rakendades. Mõisted –konsolideeritud tekst, INI-tekst, MEF, esimesed ja teised lugemised, makrod, istungid, parandused jn e – huhuu….. Väga lihtsustatud kujul on nii, et nädal enne istungit valmistame tekste ette, istungi ajal viime muudatusi sisse ja salvestame, pärast istungit teeme konsolideeritud tekste. Tegelikkuses on kõik omavahel segamini ja samal ajal, kui uueks istungiks teksti teen, peab tegema eelmise istungi või järgmise istungi konsolideeritud teksti, salvestama asju lõplikult jne. Istungite ajal olid tööpäeva päris pikad. Mina sain kõige hiljem kl 19 ära, aga teised olid istunud isegi kl 21ni. Ja mõned meilid muudatustega saabuvad üldse kl 3 öösel, nii et unetud tunduvad siin inimesed olevat.

Mõned toredad seigad ka. Jälgisin arvutist istungit.
*Härra istungi juhataja: “Sooviksin teada anda meie turvaülemale, et situatsioon maskeeritud mehega lahenes: tegemist oli härra see ja sellega, kellel oli protesti märgiks tropp suus.“
*Proua istungi juhataja: “Hakkame hääletama, hakkame hääletama. Palun istuge! Kas keegi üldse kuulab mind? Hallo!“

Tööle lähen jalgsi umbes poole tunniga. Tee viib läbi kahe pargi, nii et täitsa mõnus jalutuskäik.
Mõne ametniku olen ma juba suutnud välja ka vihastada. Nimelt registreeris üks kolleeg mind juba suvel prantsuse keele kursustele. Kuna ma ekstra tasemetestide jaoks ei tahtnud Brüsselisse sõita, alustasin jälle algajates. Kui olin siis tunnikese jälle je m´apelle ja quel âge as-tu?-sid kuulanud, kirjutasin pärast koordinaatorile, et kas oleks võimalik ikka mingi test teha, sest ei taha algusest jälle alustada. Selle peale sain vastuse, et kas ma ikka kujutan ette, kui suure vastutuleku nad on teinud, et mind üldse poole septembri pealt mingile kursusele lubasid … . Aga et no tulgu ma siis testi tegema. Vabandasin siis ette ja taha ja tegin oma testi ära. See oleks küll nali, kui selle põhjal ikka algajates maanduksin, sest ega ma ei mäletanud küll seda grammatikat enam eriti. Proua ametnik lõhkeks vist selle peale.

Mehed saavad omavahel hästi hakkama. Jan Erik oskab juba teiselt riiulilt ajalehti alla tõmmata ,end põlvili sirgu ajades. Pesukuivatusrest on ka väga atraktiivne mänguasi, mida saab tirida-tõmmata. Meil on igal mööblitükil vildid all, nii et poiss saab toa ümbertõstmisega väga edukalt ka üksi hakkama. Söögiisu on ikka mehine.

Näide Belgia külalislahkusest: avalikke wc-sid on Brüsselis suhteliselt vähe. Raxil oli aga väga vaja minna ja nii ta kargaski ühte suvalisse pubisse sisse. Kui ta välja tuli, oli baarimees hõiganud: „Tänan väga, musjöö, jällenägemiseni!“.

Laupäeval käisime Woluve St-Pierre´i linnaosa jazzifestivalil. Festivaliks oli seda küll palju nimetada, aga bänd mängis ja kokteili sai ja mõnus üritus oli täitsa. Mina käisin veel vene poes: vaja oli kaerahelbeid ja musta leiba. Aga seal oli ikka igasugu kaupa: pelmeene muidugi igas variatsioonis, barankasid ja lehmakomme, igasugu „kašasid“ , eesti kohukesi… tagasi tulin pungil kotiga.

Pühapäeval otsustasime mõnda väikesesse linna minna, kus varem käinud polnud. Namur on Brüsselist umbes 60 km kaugusel ja Jan Erik sai autos ilusti hommikuune ära magada. Linnas tegelesime pool päeva kindluse otsa ronimisega. See oli ikka suur ja võimas koht, vaade ülevalt alla linnale ja jõele, kus toimusid skuutrite võistlused, oli muidugi mega. Pärastlõunal pikutasime oma terrassil ja nautisime pea 20-kraadist sooja. Õhtul sõime veel pannkooke ka, nii et kui homme tööle ei peaks minema, oleks elu nagu miška.

Säh sulle internetti!

Oma Belgia „imest“ oleme nüüd lahti. Kui klienditeenindusesse helistasin ja kurtsin, et kiirus on alla 1 mb ja isegi MSN-is ei saa rääkida, Skype`ist rääkimata, siis vastati mulle, et Clearwire ei olegi selleks mõeldud…. Tühistasime lepingu. Järgmisel päeval nägime koridoris teise firma sooduspakkumist ja läksime lepingut vormistama. Ootasin järjekorras, lõpuks sain löögile, uurisin-puurisin tingimusi, aga siis kui lepingu tegemiseks läks, tuli välja, et see firma Etterbeek`i linnaosas oma teenuseid ei pakugi. Uskumatu! Siis helistasin veel ühte kohta, aga seal oli neti kasutus limiteeritud gb-dega, nii et jälle mõttetu. Nii olemegi jälle internetita ja Raxil pole arvutis muud mängida kui Solitaire`t… . Mõnikord istume nagu kaks harakat oma rõdul ja püüame wifit. Vahepeal näkkab ka.

Kolmapäeval oli supertore päev. Päike paistis, ilm oli soe ja meie otsustasime minna …... loomaaeda. Umbes 20 km kaugusel Brüsselist Planckendaelis asub päris suur loomaaed ninasarviku, kaelkirjakute, ahvide, lõvide ja muude suleliste ja karvastega.
Kõige suurema mulje jättis ahvikari, kelle toidukorda me pealt juhtusime nägema. Kõigepealt viskas talitaja apelsinid ja muu hea-parema puuri uste ette ja kui need lahti tehti, hakkas trall pihta. Ruumi paiskusid tumepruunid karvakerad, kes üksteise võidu üritasid kogu toidupoolise oma sõrmede-varvaste-kaenlaaluste-lõuaaluste vahele haarata. Üks üritas nii palju apelsine kahmata, kui sülle mahtus, ja siis neid kasti peita. Kastile lükkas ta aga hoo sisse, andis gaasi ja rallis banaanikoortel sellega teiste eest ära. Paar ahvimammat ronis ringi, pojad seljas, ja karja juht käis neid kordamööda „manitsemas“.
Väga kihvt oli ka eesel, kes oli nagu juhtumisi lõngatünni alla jäänud. Isegi kõrvad olid pikkade tuustidega ääristatud. Jan Erikule meeldisid aga kõige rohkem linnud. Eriti pisikesed papagoid, kes säutsusid ja mööda puuri ringi hüplesid, ja flamingod. Teised lapsed olid tema jaoks ka suur atraktsioon. Loomaaia territooriumil oli muidu üldse väga palju lastele mõeldud mänguväljakuid ja ronimiskohti. Vabalt siblisid ringi naljakad pisikesed linnud, kel olid ülisuured jalad.

Reedel tegime jälle ühe Ikea-tuuri ja nüüd on olemine veel kodusem. Mina mässan kardinatega. Meil on elutoas neli meetrit aknaid, mis ei ole kõik ühel kõrgusel, nii et ma pidin oma traageldamisvõimed proovile panema.

Laupäeval oli siis suurpäev, mil sõitsime Belgia läänepiiri poole Spa linna Mairise ja Thierry pulma. Ilmaga küll ei vedanud, aga pruut oli kaunis ja peig vahva. Registreerimine linnavalitsuses oli üllatavalt soe ja loomulik. Ei olnud seda jalga värvisema võtvat „taa-taada-daad“ ja pruutpaari demonstratiivsisenemist. Pärast registreerimist, kui pisarad kuivanud, mindi mägede-metsade vahel asuvasse kaunisse vanasse häärberisse/lossi, kus pulmapidu toimus.

Meie aga oleme nende nädalate jooksul läbi käinud vist kõik pargid, mis Brüsselis on. Täna hakkasime ka õllefestivalile minema, aga üritus nii vahva ei olnud, et ilusa ilmaga kusagil sees olla, nii et pikutasime jälle veidi pargis muru peal. Pea kohal lendasid papagoid (päris!) ja põõsastes ragistasid skaudid (nädalavahetustel on tõesti kõik kohad neid täis). Reelika, sa kauple endale Belgiasse lähetus välja, sest siin on skautlus ikka massides ja populaarne.


Minul on veel homne päev vabadust ja siis tuleb esimene tööpäev. Väga minulikult olen paksu pabaripataka täitmise kogu aeg edasi lükanud, nii et homme hakkangi jälle pastaka käes hoidmist harjutama.

Anu, aitäh toreda sõnumi eest :)
Evelin, edu veel koera sabaga!

Meil hakkab juba looma ….

Ütlesin ma täna, meie elutuba vaadates. „Minu arust lõi enne ka“, vastas Rax.
Ühesõnaga, oma uues korteris elame juba viiendat päeva, kolm neist veetsime kajavates ilma mööblita tubades. Nüüd on meie Ikea-tuurid end lõpuks ära tasunud ja meil juba on, kus istuda, kus magada ja kus süüa. Aga väga vaevaliselt tuli see kõik. Nimelt on meie majal ülikitsad trepid ja väga kitsas lift. Nii pidimegi end pea hulluks mõtlema, sest kui midagi välja valisime, ei sobinud see jälle mõõtmetelt. Siis ostsimegi asju, mis mahtusid meie pisikesse lifti, et vältida tõstuki tellimise vajadust ehk seda, kui asjad lihtsalt aknast sisse tõstetakse. Sest see on päris kallis. Lõpuks otsustasime siis rentida Ikea furgooni. Süsteem on selline: ostad oma asjad ära, maksad 200 euri tagatisraha, saad autovõtmed, viid oma asjad koju ja sõidad tagasi. Kokku läks selline teenus maksma 10 euri 2 tunni eest. Naljakalt odav, bensiini ei pidanud ka ise sisse ostma.
Raxi jaoks probleem number üks on parkimine. Elame kesklinna ja äärelinna piiril, aga sellises tsoonis, kus elanikud saavad spetsiaalse kaardiga tasuta parkida, aga võõrad mitte. Nii maksime esimesel päeval 150 krooni eest parkimistasu! Teised päevad veetsime Ikeas, nii et need olid muretud. Parkimiskaarte aga väljastatakse konkreetse linnaosa linnavalitsuses vaid kolmapäeviti, nii et Raxil on veel 3 päeva jagu muretsemist, et umbes kilomeetri raadiuses tasuta parkimiskohta leida. Sellest rääkimata, et vahel on ka tasulist kohta raske leida.
Naabritega tutvusime ka. Meie majas on kokku kaheksa korterit ja vähemalt kolmes neist on mudilased. Ühel aafrika perekonnal on kaks last. Küsisin neilt oma nigelas prantsuse keeles parkimise kohta. Nemad said minust aru ja vastasid, aga mina nende vastusest aru ei saanud. Aga Rax sai J Nii et kamba peale räägime kõik asjad selgeks. Alumine naaber oli meiega ise tutvuma sunnitud kell 21.30, kui Rax eriti intensiivselt meie voodikonstruktsiooni kokku klopsis. Tädi väga kuri ei olnud, lihtsalt 1-aastane laps, kellel oli uneaeg, pidi voodis püsti seisma ja röökima, aga muidu kõlas ikka „welcome, welcome“.
Juba teisel sissekolimispäeval lahendasime Raxi probleemi number 2. Internet! Leidsime mingi Belgia ime – Clearwire: ostad boxi, pistad selle juhtme oma arvuti taha ja ongi internet olemas. Olin teiste juttude põhjal juba valmistunud pikkadeks jamadeks adsl-i paigaldamisega, aga see „ime“ töötab küll. Kiirus on küll lubatust poole aeglasem, aga vähemalt lehti saab lugeda.
Täna käis meie maakler meile veel viimaseid dokumente toomas. Laupäeval! Vaeseke on meiega üldse vatti saanud, sest ma ei saanud algul oma kõneposti tööle. Vaatasin, et keegi saadab muudkui sõnumeid, aga kui kuulata tahtsin, siis rääkis tädi mingi pika jutu ette. Lõpuks sain aru, et mingi kood tuleb panna ja sain kõiki maakleri sõnumeid kuulata, kus ta kohusetundlikult üsna lõbusa tooniga ikka ja jälle palus endale helistada sellel ja sellel numbril. Nüüd siis lõpuks on üürilepinguga vist kõik korras, aga teised võtmed ta unustas ikka toomata.
Täna tundsime esimest korda oma terrassist mõnu. Üsna sügisestele ilmadele vahelduseks paistis päike ja väga hea oli seal peesitada. Jan Erik aga ilmutas liiga elavat huvi redeli, väikeste kivikeste ja lillepottide vastu (meil on isegi elupuu), nii et peame mingi barrikadeerimisvariandi välja mõtlema. Jannul on aga ikka nohu. Nina otseselt kinni ei ole, aga löriseb juba nädal aega. Ninapumbaga ta endale eriti ligi ei lase. Kui kellelgi on mõni nipp, kuidas nohuga võidelda, siis andke teada, ta meil ju esimest korda haige.
Hundionu kirjutas oma blogis esimesest koolipäevast. Ja siis ma taipasin, et kogu selle korterimölluga jätsin mina tarkusepäeva hoopis kahe silma vahele. See on ju esimene aasta, mil ma 1. septembril mitte mingi kooliga seotud ei ole. Ja kohe ununeski ära … . Kõige unustamatum on aga ikkagi olnud tudengipõlve esimene päev, mida Hundionu ka nii värvikalt kirjeldas. Olid ajad :)
Aga põhimõtteliselt võib meile ülejärgmisest nädalast juba külla hakata tulema – hakake kohvreid pakkima!

Vihm, pilved, udu, sudu, müra, atsihh, köhh, piparmünditee, villased sokid, taskurätid

Nii võib kokku võtta meie esimese Belgia-nädala. Nimelt veetsime selle köhides-nuusates-palavikus tuigerdades-vetsu pidi joostes. Tegemist oli ühe vägeva viirusega, mille arvatavasti mina lennujaamast üles korjasin. Õnneks olime kordamööda haiged, nii et kui üks oli ühel päeval siruli, siis teine ikka ajas kargud alla. Olen igavesti tänulik L-le, kes lahkelt oma korterit meile kaheks nädalaks kasutada andis ja ise samal ajal riigist ära sõitis. Kui ta oleks haiguste kõrghetkel juhtunud aga koju tulema, siis oleks ta oma otsust tõenäoliselt kibedasti kahetsenud.

Tuju ei teinud paremaks ka ilm: soe oli, aga pilvine ja vihmavinene. Kõige selle krooniks oli aga Jan Erik nii tubli, et hakkas kohe täiesti ametlikult roomama ja esimese hamba serv on ka nagu tunda.

Esimene ilus päev oli laupäev, mille me igati ära kasutasime: veetsime päeva pargis parte ja luikesid jäätisevahvliga söötes (pärast märkasin silti „MITTE MINGIL JUHUL mitte midagi vette visata!), peesitades, jalutades ja niisama mõnusalt chillides.

Kuna me nii haiged olime, ei jõudnud selle nädala jooksul ka eriti korteriotsingutega tegeleda. Siis oli meil aga jäänud vaid üks nädal … . Haarasime härjal sarvist.

Mõned näited kinnisvaramaaklerite tööst Belgias:

1. Helistasin ühe veebilehelt leitud korteripakkumise peale, mis oli muidugi juba välja renditud. Maakleritädi tundus aga väga optimistlik ja nii leppisimegi kohtumise kokku. Kohale jõudnud, pressis ta meid kolmekesi oma pisikesse ülivanasse Peugeot`i ja sõitsime ülejäänud liiklejaid kaugele maha jättes maja ette. Miniseeliku, kõrgete kontsadega saabaste ning väga kaugele/sügavale ulatuva dekolteega noorepoolne maaklerlanna klõbistas välisukse juures oma võtmeid ja kuulutas, et unustas vajaliku maha. Tormas autosse ja lubas kahe minuti pärast tagasi olla. Oligi. Aga ükski umbes 20 võtmest ikka ei sobinud. Ka ühestki läbihelistatud korterist ei tulnud piiksugi. Noor daam pidas siis paar kurja kõnet agentuuriga, pärast mida tuhises kohale tema kolleeg, kes võtme naisele pihku virutas ja jälle gaasi andis. Õhus oli tunda elektrit. Aga vähemalt võti keeras. Korter oli aga jama ja kogu see vaev asjatu. Meie ringivaatamist saatis üha agressiivsemaks muutuv jutt: rentige kohe, paremat nii lühikese ajaga ei saa, see on viimane võimalus jne. Kui me erilist vaimustust üles ei näidanud, viis tädi meid puhisedes jälle agentuuri ette, kuhu olime ennist Jan Eriku käru jätnud. Soovisime viisakalt head aega ning hakkasime end minema sättima. Siis tuli naisel järsku „meelde“, et on veel üks korter. Veel odavam, veel paremas kohas ja ta näitab seda just meile esimesena, sest ta tõesti tahab, et meil veaks . See „vedamine“ seisnes jubeda trammitee äärses korteris, mis oli suitsuhaisust läbi imbunud, mööbel oli Ikea, eelmise sajandi ning prügikasti kõrvalt korjatu segu… Tegime, et välja saime ja tagasi eriti ei vaadanud. Kiire oli ka, sest kl 16 ootas juba järgmine kohtumine teise kinnisvaramaakleriga.
2. Sellele kohale olid meil pea kõik kaardid pandud: äärelinnas, oma aiaga mõnus korter. Keda aga ei saabunud, oli maakler. Varsti sain telefonikõne, et tema ootavat meid maja ees. Aga tuli välja, et hoopis ühe teise maja ees. Ta oli nimelt aadressid segamini ajanud ja „meie“ korteri võtit ta tuua enam ei saa…. . Sel hetkel mõtlesin, et läheme esimese lennuga Eestisse tagasi. Aga teisel hetkel kuulsin maaklerit ütlevat, et ta võib ju meile seda korterit näidata, mille ees ta juba on. Kui suuremeelne temast! Aga vaatamas me käisime ja peaaegu jah-sõna ütlesime. Paljuski ka selle pärast, et lihtsalt ei viitsinud enam otsida ja suur terrass peibutas ka.

Järgmisel päeval käisime küll veel üht majakest vaatamas. Tunduski liiga hea, et olla tõsi: aiaga majake osutus ühe perekonna aiamajakeseks. Perekond koosnes abielupaarist: saksa naisest ja egiptuse päritolu mehest, kes ca 40 aastat Belgias elanud. Rax oleks päeva pealt sinna jäänud – talle tundus toredana võimalus leida hommikul vuntsiline pensionär oma akna eest päevitamas. On, kellega juttu ajada. Mina aga vajan rohkem privaatsust ja vähem vuntsilisi pensionäre. Asja otsustas tädike, kes meile kohe kohvilaua kattis ja igatpidi tõestas, et ihkab kangesti meist kõike teada ja kui tore oleks Jan Erikut tuti-plutitamas käia … .

Täna jätkus draama teemal „Kinnisvaramaakler ja võti“. Pidi olema suurpäev, mil pidulikult oma uude „penthouse“ korterisse maabume. Pakkisime-toppisime nii palju asju kui võimalik autosse ja sõitsime rõõmsalt Cap Sud`i kontori poole. Algus tundus paljutõotav: maakler Jeremy oli saatnud vajalikud dokumendid korteri omanikule ning too pidi õhtul need tagasi faksima. Aga! Omanik ei olnud midagi öelnud selle kohta, kas meile võib võtme juba kätte anda, ja meilitsi teda rohkem tabada ei õnnestunud (omanik oli reisil). Nii et pöörasime täislaaditud auto nina ümber ja palavikus-köhas-nohus Rax sai veel 3 korda ümber bloki parkimiskohta otsida. Täielik ebaõnn! Eks näis, mis homme saab ...