Aprill

1. aprilli naljaks tuli meile külla Mampsel. Jan Erik tundis vanaema kohe ära, aga jäi ikka tõsiselt ja põhjalikult silmitsema. Nädalaga harjus ta uue elaniku ja tema soku-lauluga aga nii ära, et enam ei saa meiegi ilma sokku ja tema jahukotte kokku lugemata mähkut vahetada. Vanaemaga käisime Engheini lillelaadal, millest jäid eriti meelde šokolaadi ja banaaniga pannkoogid ning kokkuvajunud batuut. Lilli ja igasugu aiakraami oli muidugi ka.

Hollandis Keukenhofi aedades käisime ka. Ilmaga just ei vedanud, aga tulbipõllud ja gerbera-maja olid lihtsalt võrratud.

Pühapäeva otsustasime vürtsitada Euroopa kiireimasse lifti hüppamisega ja 20 sekundiga 102 meetri kõrgusele sõitmisega – maabusime Atomiumi ülemises pallis, kus peale vaate nautimise eriti midagi teha ei olnud. Kui alla olime jõudnud, jätsime lapse vanaema hoole alla ja proovisime ära atraktsiooni nimega Death Ride – kõige ülemise palli otsast sai mööda trossi alla tulla. Üleval jõudis mees, kes mu rakmed trossi külge kinnitas, veel Etterbeeki linnaosa näidata, enne kui mind alla lükkas. Tuul vihises kõrvus ja esimesest teise pallini langemine oli päris järsk, aga edasi sai lihtsalt jalgu kõlgutada.

5-päevane lihavõtete vaheaeg oli muidugi super! Ilm oli fantastiline ja käisime toredate kohtade peal.

Mul oli eile tore päev

Väga vahva sünnipäev! Toredad kaardid ja kõned ja sõnumid :) Aitäh! Ja nii palju üllatusi.

Plaan oli õhtuks töökaaslased ja sõbrad külla kutsuda. Võtsin ette porgandi-pähklitordi tegemise, mis kukkus lõppkokkuvõttes väga hea välja. Kartuli-kana-fetasalati tegemise võttis Rax enda peale. Tundus küll kahtlane fetajuustule kartulit lisada, aga terve potitäis pisteti pärast igatahes nahka.

Rax oli päev otsa väga salapärane: muudkui käis seletamatutel asjaoludel väljas. Siis saabus järsku Silver ja ütles, et tal on mulle üks suuremõõduline kingitus ja hoidis liftiukse lahti. Sealt hüppasid välja … Külliki ja Jan! See oli lihtsalt nii ootamatu, et ma ei saanud kohe arugi, mis nüüd toimub. Nemad ei saa ju ometi Brüsselis järku uksest sisse astuda, nad on ju talvises Eestis... . Tuli välja, et noorpaar veetis puhkust Londonis ja oli piletid Brüsselisse juba nädalate eest ära ostnud! Minu selja taga suutis lobamokk Rax sellist saladust pidada! Aga ta ütles ka, et see oli ka hirmus raske olnud. Igatahes oli asi seda väärt - kõik naersid minu täielikus jahmatuses nägu. Sellest hetkest peale oli tore olemine garanteeritud. Õhtu poole saabusid ka teised külalised ja tekkis paras segasummasuvila, keskmes kolm alla kolme aastast poissi. Siis saabus üks telefonikõne eriti toreda kutsega, nii 28. märtsi 2009 võis kohe ametlikult ülivahvaks päevaks nimetada.

Jan Erik oli ka külalistega päris seltsiv ja julges isegi suurte poistega paar mängu ette võtta, aga vahepeal tuli emme süles ikka julgust koguda.

Järgmisel hommikul kostitasid Silver ja Margot meid ja üllatuskülalisi pannkookidega , ja juba nad läksidki.

Meie saime täna õhtul aga uue üllatuskülalise osaliseks. Nimelt saabus kolleeg K, kes oli peokuupäevad sassi ajanud :) Aga oligi jälle võimalus veinipudel lahti korkida ja saiad ahju pista!

Strassus jälle

Laupäeval oma terrassil lühikestes riietes ja paljajalu päikest võttes tuli meile mõte, et nii ilusa ilma puhul võiks kohe hakta Lux-i poole sõitma ja seal veidi ringi vaadata. Mõeldud-tehtud! Kui varem sai enne iga Strasb-i minekut ikka päevake varem pakkima hakatud, et kõik vajalik ikka kaasa saaks, siis nüüd rändasid kohvrisse asjad, mis kohe meelde tulid. Ja loomulikult ei tule lõõskava päikese käes selle peale, et vaja võib minna näiteks vihmavarju või soojemat jopet või saapaid. Just neist tundsimegi Luxi jõudes puudust, sest muidugi oli ebanormaalselt soe ilm asendunud järgmiseks päevaks läbilõikava tuule ja külmaga. Strassus hakkas ka veel vihma sadama ja eile tulin hotelli, kilekott peas! Õnneks Jan Eriku varustuse suhtes ma hinnaalandust ei tee ja tema sai ikka soojalt sisse pakkida.

Strasbourg on nüüd oma stressburglikkuse haripunktis. Sellist tööpäeva nagu eile, pole ammu olnud. Lõunale jooksime kl 15, koju saime 21st. Ei olnud hoo ega hoobi vahet. Jube! See-eest täna tuli päike välja ja tööülesannete kraanid tunduvad mõneks ajaks kinni keeratud olevat. Sain rahulikult mõnele vastuvõetud dokumendile pilgu peale visata. Eriti ehmatas mind üks tekst: teadsin küll, mis jubedusi Aafrikas initsiatsiooniriitustel tehakse, aga et see nii laiaulatuslik on ... :

"arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt kogutud andmetel on suguelundeid moonutatud 100 kuni 140 miljonil naisel ja tütarlapsel maailmas ning et WHO ja ÜRO Rahvastikufondi andmetel ähvardab igal aastal umbes kahte kuni kolme miljonit naist oht langeda selle raskelt invaliidistava tava ohvriks;
arvestades, et naiste suguelundite mis tahes moonutamise näol – mis tahes ulatuses – on tegemist vägivallaga naiste vastu, mis kujutab endast nende põhiõiguste, konkreetsemalt isiku- ja kehalise puutumatuse ning vaimse tervise õiguse, samuti seksuaal- ja soojätkamistervise rikkumist, ja et sellist rikkumist ei saa mingil juhul õigustada eri kultuuriliste traditsioonide austamise või initsiatsioonitseremooniatega;"

Kevad käes!

Tõesti, tõesti ei ole ma ammu kirjutanud. Lootsin eelmisel nädalal näpud soojaks saada, aga sain need suisa tuliseks hoopis töö vehkimisega. Tavaliselt ei ole Strasbourg´i nädalal Brüsselis palju teha, aga nüüd on meile kätte jõudnud kardetud work overload ja see annab kohe tunda. Prantsuse keele kodutöid olen ka umbes kümne võrra võlgu.

Meil on juba eelmisest nädalavahetusest peale paistnud päike ja sooja on 10 kraadi ringis. Tõeliselt mõnus. Talveasjad on kokku pakitud ja aeg on lühikeste jakkide, värviliste sallide ja kingakeste käes. Jan Erik näeb nüüd ka palju kevadisem välja oma mõmmimütsi, kingade ja jakiga. Lambavillase kombeka aeg on läbi!

Jan Erik on meil vahepeal suuri transformatsioone läbi teinud. Näiteks oli meil nädal, kui ta jäi iga kord ise voodis magama, ei vajanud meie juuresolekut ega midagi. Lapsevanemad olid muidugi rõõmust ogarad. Aga kui 6. hammas hakkas pead välja paistma, tuli ka vana tuttav tunnine magamamineku rituaal tagasi.

Laupäevast alates oleme põhjalikult varustatud eesti maitsega. Nimelt avanes võimalus tellida Salvesti tooteid, mida me siis ka rõõmsasti tegime. Pool kappi on täis Jan Eriku "Põnne" ja boršist ja böfstrooganovist ka enam puudust pole.

Eile hommikul saabusid meile külalised kallilt kodumaalt: Katrin, Mart ja aastane Johannes. Päeval tehti kohe ühiskülastus meie lähedal asuvasse sõjaväemuuseumi, mis oli väga huvitav olnud. Õhtul sõime austreid, salatit fetajuustu ja tigudega ning jõime veini. Kusjuures feta ja teod on tõesti sobiv kooslus, milles ma küll veidi kahtlesin, enne kui teopurgi salatile kummutasin. Nii tore on, kui sõbrad külla tulevad! Jan Erik küll reageerib Johannese kõrgehäälsetele hüüatustele kohkumise ja nutma puhkemisega, aga loodame, et ta aja jooksul harjub. Mairise Laura suutis ta ka aeg-ajalt endast välja viia, aga kokkuvõttes said nad kenasti mängitud. Külalised lahkuvad laupäeval ja meie põrutame pühapäeval Luksemburgi ja sealt teise -burgi. Ja 1. aprillil tuleb juba Mampsel!

Juhtivkonstaabli luuletus valiti Lõuna prefektuuri aasta teoks

Lihtsalt vaimustav :)

http://www.tartupostimees.ee/?id=88863

Rätiku all ...

Lugedes Jani gastronoomilistesse avarustesse pürgivatest vastlapäeva hõrgutistest, ei ürita küll samaga vastata, aga tähendan tagasihoidlikult :), et eile kl 22 valmis meie tillukeses köögis esimene leib. Nimelt soetasime lõpuks leivamasina ja esimene katsetus aia taha ei läinudki. Et asi oleks võimalikult lollikindel, tegime esimese leiva all-in segust, kuhu pidi vaid vett lisama. Masin segas, kergitas ja küpsetas kolm tundi ja kõik toad olid mõnusat lõhna täis. See ei saa kindlasti ligilähedalegi ahjusoojale, labidaga ahjust võetud leivale, aga kes tänapäeval sellist luksust ikka tihti nautida saab. Boonusena oli retseptiraamatus kirjas, et lisaks igasugu jahudele, pähklitele, rosinatele ja seemnetele, mida leiva sisse panna, võib masinasse asetada ka nt apelsine! Mis siis juhtub? Moos juhtub :)
Järgmiseks kõlab ka jäätisemasin väga kutsuvalt :)

Head aastapäeva,

iseseisvuspäeva, madisepäeva ja vastlapäeva!

Eesti vabariigi sünnipäeva puhul pakuti täna parlamendi sööklas rosoljet! Vastlakuklitest tundsime küll hirmsat puudust.

Tegin tähtsa päeva puhul lõpuks otsuse ära ja sõlmisin parlamendi spordiklubiga aastase lepingu. Kolmekuulise etteteatamisega saab selle katkestada ja parlamendist lahkumise korral tuleb vaid kuu ette teatada. Squashi saab ka mängida: pean oma Itaalia kolleegi veidi pinnima, äkki teeme mõned geimid. Käisin kohe power pump`i treeningul. Suutsin oma kangi ja stepperi panna täpselt treeneri nina alla ja teiste ette, nii et oli trenni kohe täie eest. Juba õlad tulitavad. Aga jube mõnus on ikka liigutada jälle!

Lugesin India reisipäevikut

Lii Unt "Parim näitleja linnas. Varanasi päevaraamat"

See on Mati Undi lese raamat oma Indiasse armumise kogemusest. Tekkis tahtmine ka Varanasi minna, aga mitte turistina, kellelt hindud kindlasti seitse nahka koorivad, vaid rohkem lugemise kaudu. Varanasi tundus ikka nii ulmelise linnana, nagu ei asukski see Maal, vaid kusagil kosmoseavarustes oma preester-gigolode, räpase ja samas imekauni Gangese, põletusghatiga (hindud usuvad, et surres ja saadud põletatud Varanasis, vabanevad nad ümbersündide ahelaist) ja paljaste babadega, kel katteks vaid tuhk ja rastapatsid. Selle kõige keskel blond eestlanna, kes püüab oma hinge tasakaalu viia erinevate babade õpilaseks olles.

Kõlama jäi mõte, et hindud on läbini usklik rahvas, aga kuidas saavad nad samas olla nii ebaeetilised. Et turistilt raha kätte saada, on nad valmis milleks iganes. Nad kutsuvad erinevatesse kohtadesse teed jooma, aga tegelikult saavad nad selle pealt baaripidajalt tasu. Nähes, et turist annetas surnukeha ees leinavale naisele suurema rahatähe, oli järgmisel päeval linn linaga kaetud võltssurnukehi täis. Pühad mehed keelduvad küll rahast, kuid ei ütle ära kingitustest. Kõik väikesed lapsed on rakendatud kas ujuvküünalde müügiga tegelema või pakuvad veidi suuremad juba seksteenust. Ja kõik on õnnelikud, kuigi vaesed. Samas ei tule neile pähegi vara kogumiseks pidevalt tööd teha. See ajab neid stressi :)

Raamatus leidus paar head sõnumit, mille autoriks pole küll raamatu autor: "Pole kasu, kui sa ühe uskumuste süsteemi teise vastu vahetad, kommunist võib pöörata kristlaseks, kristlane budistiks, budist hinduistiks, aga ajupesu jääb ajupesuks. Kui oled uue maailmavaate omaks võtnud, on arengul lõpp ja maailm hakkab jälle tahkeks tõmbuma. Valgustumiseni ei vii mitte ükski filosoofiline süsteem, vaid vaheolek. Kivistunud mõttemallide vahel on pragu, kust vang võib vabadusse pääseda."

Oo, meel, ava lõpuks oma silmad
ja ärka üles halvast unenäost.
Kui narr on sinust siduda end
elu mööduvate etendustega,
kui sinus elab igavene õndsus.
Tule pimedusest välja, sa rumal meel!
Tule välja ja tervita tõusvat päikest.

Siin ikka sajab

Reedel käisin esimest korda parlamendi spordiklubis trennis. Otsustasin, et liigutama peab, aga ei taha seda aega Jannu kõrvalt ka näpistada. Üritan siis mõnikord lõuna ajal aeroobikasse jõuda. Trenn oli täitsa tore, pidin tõdema, et 12 kilo pidev vinnamine ei lase vormil ikka päris käest ära minna. Pärast sai veel saunas käidud, aga istusin, mis ma istusin, higistama küll ei hakanud, kuigi päris kuum oli. Dušše jätkus ka kamba peale vaid kolm, needki olid eesruumist vaid kilega eraldatud. Nii et ei priisata siin parlamendis midagi nii palju, suhteliselt askeetlikud tingimused on. Nalja sai sellega, et enne liikmeks hakkamist tuleb täita paberid tervisliku seisundi kohta. Mina vastasin ausalt, et mul on madal vererõhk. Selle peale oli neil muidugi kohustus mind aparaadi külge ühendada ja kontrollida, ega ma kohe kokku ei hakka kukkuma. Kuna aparaat asus paar korrust allpool, siis oli mu rõhk selleks ajaks end tublisti koguda jõudnud ja andis ilusti normaaltulemuse välja. Kogu selle edasi-tagasi kablutamise peale oleksin ääre pealt trenni hiljaks jäänud, aga õnneks jäi treener ka hiljaks. Eelsoojendus oligi mul aga tehtud.

Nädala lõpul pakuti söökla ees igasugu tervislikku kraami. Ollakse vist euroametnike istuva tööstiili ja kogunevate kilokeste pärast mures ja jagati igasugu materjali küll toitumispüramiidi, küll tervislike palakeste kohta. Saime kotikese, kus see oli Uncle Ben´s-i riisiroog vaakumpakendis ja 0-kaloriline coca cola. Toredad ikka küll, kalorid jäävad, jah, tulemata, aga topeltkogus keemiat ei pane kedagi muretsema.
Järgmisel päeval sai osta Portugali hõrgutisi: tähekesekujuliseks pressitud viigimarja, kuhu pähklipoolikud efektselt äärtesse surutud, täidisega martsipani ja muidugi apelsine. Nämm!

Laupäeva õhtul tähistasime Silveri sünnipäeva. Pakuti eriti eksklusiivset veini ja muud head-paremat. Jan Erik on ikka uskumatu - ta võib tõesti tundide kaupa mingit mänguasja lihtsalt keerutada ja enda ees lükata.

Pühapäeval käisime saatkonnas vabariigi aastapäeva puhul korraldatud üritusel. Inimesi oli väga tohutult ja väikesed ruumid olid tõsiselt ummistunud. Palju oli lapsi, igas vanuses. Tutvusime Jan Eriku vanuse Robiniga. Poisid said kohe aru, et tegemist on omasugusega ja hakkasid ühesuguseid lamamisasendeid sisse võtma. Haarasime paar Kasekese kommi ja kiluvõileiva ning tegime pärast segakoori kolme laulu kuulamist minekut, sest ruumide temperatuur hakkas juba saunalava omale lähema ja Jan Eriku algne punapõsksus levis üle kogu näo.

Kuna erandkorras oli Ikea sel pühapäeval lahti, siis mõtlesime sealt paar riiulit osta. Sama mõte oli vist tulnud aga ka poolele Brüsselile, kes oma vihmast pühapäeva muudmoodi sisustada ei osanud. Riiuleid küll ei saanud, aga Jan Erik sai ratastel aluse koos klotsidega, mida ta õhtul kodus kohe taga hakkas ajama.

Rax on teinud imet ja saab Jannu lõuna ajal oma voodis magama! Õhtuti on ta rahutum ja siis see nii kergesti ei õnnestu, aga ühe korra olen ka mina lahingu võitnud ja poiss on "Eidekene ketrab ..." laulu kuulates ja kõhu patsutamise peale oma voodis magama jäänud.

See nädal on Belgias puhkustenädal. Hommikul oli kohe vähem inimesi tänaval vihmasajus töökoha poole rühkimas. Tööl ei ole ka siiamaani midagi erilist teha olnud ja nii saabki mõnusalt blogi kirjutada. Mairis, iga päev ei saa kirjutada, vaim peab ka peal olema :)

Minul oli täna ülemusega "staff report" intervjuu ehk siis midagi arenguvestluse ja aastahinnangu vahepealset. Kõik oli hästi ja minuga ollakse päris rahul. Meie (legislatiivkvaliteedi - hihihh) osakonna juhataja on väga jutukas sakslanna, nii et selle poole tunni jooksul sain mina vaevaga paar lauset vahele pressida. Naljakas oli, kui mina tema väljendi "making the office green" peale hakkasin kõigepealt mõtlema, et peaks ka mõne potilille muretsema. Õnneks jõudis üsna pea kohale, et tema räägib paberi ökonoomsemast kasutamisest. Siin ei ole eesti osakonnal aga küll enam kuhugi areneda, sest kõik kasutatud paberid katkume klambritest lahti ja prindime ka teise poole täis.

Nädalavahetus oli tore. Laupäeval hüppasime läbi Hollandist ja Saksamaalt. Tegime piiripealses saksa väikelinnas Aachenis linnatuuri - päris krõbe külm oli, aga leidsime ühe mõnusa hiina restorani, kus varbad üles sulasid ja kõht maitsvat toitu täis sai. Rax sai ootamatult väga vürtsika roa osaliseks ja veetis järgnevad pool tundi punetava nina ja õhetavate põskedega . Jan Erik pidas end väga korralikult ülal, kuigi temal oli juba kõht täis, ja ootas, kuni vanemad ka keha kinnitavad. Vahelduseks võtsime ta aga ka toolist välja põlvede peale hüppama. Seal ta siis muudkui jõnksutas end kükki ja püsti, kuni meie kõrvale istus üks Aasia päritolu naiserahvas. Siis vajus Jan Erik mingisse imelikku lamavasse poosi issi süles ja jäi lummatult tädi vaatama. Tädil hakkas ka imelik, sest poiss seiras teda niimoodi ikka hea mitu minutit. Ta üritas Jannuga kontakti võtta, aga sellest välja ei tehtud. Siis oligi aeg minema hakata ja vastumeelsus riidessepaneku suhtes juhtis tähelepanu huvitavate silmadega tädilt kõrvale, kes teab, kui kaua ta muidu neid oleks vaadelnud.

Aachenist paarikümne kilomeetri kaugusel Hollandi väikelinnas käisime Media Markti poes ja oleme nüüd tolmuimeja võrra rikkamad. Tahtsin küll hoopis leivamasinat osta, aga seal oli ootamatult väike valik. Rax on selle ostusoovi suhtes küll skeptiline, aga ära on tüüdanud meid need pudisevad saiad-leivad siin küll. Viimase aja avastus on küll "toored" leivakesed, mida müüakse vaakumpakendis ja väidetavalt säilitusaineteta. Neid on küll päris mõnus ahju torgata - 10 minutiga saavad valmis.

Pühapäeval tegime mõnusa jalutuskäigu Tervuereni metsas, mis on meile päris lähedal. Kohalike seas on see väga popp paik: seal on eraldi märgistused teedele, kus võivad sõita jalgrattad, kus hobused kapata ja millisel lastega pered jalutada :) Jan Erik magas kärus terve jalutamise aja, nii et tal jäi nägemata, kuidas me teda mööda savist ja libedat puujuurikatest künklikku teed allapoole transportisime. Vastutulnud vanapaar, kes just puhkides üles oli jõudnud, ei tahtnud ära imestada, et me käruga sellise tee ette tahame võtta. Aga ei olnud midagi hullu.

Ja veel - apelsinihooaeg on alanud! Me sõime vist nädalavahetusel 4 kilo kahe peale, nii head ning magusad on praegu.

Head sõbrapäeva, armsad sõbrad!

Igav päev ei tähenda veel igavat õhtupoolikut!

Täna oli üldiselt väga igav päev. Kuni kella 16ni. Siis tuli üks kolleeg teisest parlamendi hoonest ja ütles, et seal oli midagi lahti: tükk aega ei lastud välja, politseinikke oli murdu ja pangas toimusid kahtlased sündmused.

Kuna see tundus meie surmigavasse päeva veidi põnevust toovat, siis otsustasime neljakesi sündmuskohale kapata ja aktsioonist osa saada. Kohale jõudes oli ka helikopter katuste vahele tiirutama aetud ja parlamendi pangakontori uksele oli kiiruga visandatud "suletud" silt riputatud. Kolleeg K rääkis teiste kiibitsejatega ja tuli välja, et toimunud oli pangarööv.

Kui ülevalt kohvi joomast tagasi tulime, oli sündmuskohale juba politseilint ümber tõmmatud. Selle peale võtsid minu kolleegid fotokad välja ja kukkusid pildistama. Hahaa. Siis tuli muidugi juurde turvamees, kelle silme all tagasihoidlike seebikatega tehtud pildid kuriteopaigast jälle ilusti kustutati. Samal ajal aga ilmusid välja kaks paparazzot, kes oma meetripikkuste objektiividega sihtides 10 kaadrit sekundis külmavereliselt valmis klõpsutasid ja turvameeste eest pressiukse kaudu välja pagesid. Vot sellised sündmused siis.

Pärast tuli välja, et röövel oli ähvardanud relvataolise esemega naistellerit ja töötajad ladunud plastikaatkoti sularaha täis, kuid varastatud summat pank veel ei avaldanud. Kuna kahtlustati, et röövel võib veel hoones viibida, ei lubatud ühelgi autol garaažist välja sõita, nii et parlamendi 7000 töötajat pidid kõik kas kondiauru või ühistransporti kasutades koju minema.

Pärast pangaröövi uurimisse sekkumist oligi juba aeg pillid kotti pista ja jälle kohvikusse minna, et Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni kontserdil kõht korisema ei hakkaks.
Kokkuvõttes said umbes 90 eestlast ühe väga liigutava ja võimsa kontserdi osaliseks. Saatkonna pisikese ruumi kütsid inimesed nii kuumaks, et Tõnis Mägi ajas juba teise loo ajal kuue maha.Tuli välja, et paar oli Brüsselis puhkusel ja Siim Kallasel külas, kes on Tõnise kunagine pinginaaber. Mõlemad mehed said ka eelmisel aastal 60, nii et ühist kui palju. Siim oli siis palunud mõnele kaasmaalastele mõned laulud laulda ja nii need inimesed siis saatkonna ära ummistasidki.
Õhkkond oli väga mõnus, härra Mägi viskas nalja ja rääkis lugusid enda kohta. Kuidas ta alles äsja oli teada saanud oma 100-protsendilise Saare päritolu ja et tema vanaisa nimi oli olnud Toomas Joonas. Nagu Tom Jones :).

Kuidas nad olid ükskord Siim Kallasega, kui tolle lapsed alles väikesed olid ja laua alt läbi käima mahtusid, köögis napsi võtnud. Korraga oli Tõnis Siimu jutu järgi püsti tõusnud ja öelnud lastele: „Mina olengi Aeg. Ja Aeg on nüüd täis.“ Ning võtnud klõmaka.
Mägile oli tema 60. sünnipäevapidu korraldatud eelmise aasta 23. novembril, kui väljas oli tuisanud. Seda oli äge kuulata, sest Jan Erik sündis just samal päeval.
Kõlasid laulud "Kollane kass", "Aeg", "Koit", "Looja, hoia Maarjamaad" jt ning minul olid palavas ruumis konstantsed külmavärinad, sest see kõik oli lihtsalt nii võimas. Saal oli väga väike, aga hea kõlaga: minu ees istuvad tüdrukud võpatasid kõrgemate toonide peale pidevalt. Ja sellist eluaeg armastatud lauljat kodust kaugel käegakatsutavas läheduses kuulata – võtab ikka härdaks küll. Aga no mis mind härdaks ei võta, viimati tuli pisar silma ka Austraalia põlengust pääsenud koaalat vaadates…
Kärt Johanson laulis paar regilaulu, ühe neist koos rahvaga ja väga vahvalt tuli välja.

Infoks

EPSO avaldas konkursikuulutuse: tööle võetakse sekretäre.
See on sama konkurss, millega mina parlamenti tulin.
Kes soovib, see proovib.
http://europa.eu/epso/on-line-applications/open_competitions_en.htm#22

Ettekuulutus?!?

Kirjutasin Raxile sõnumi: "Kuidas läheb? Mida poest tõite?"
Vastuseks sain kaks sõnumit:
1. "Poes käisin ära. Tõin piima leiba sinki ja mähkusid. Millal umbes jõuad?"
2. Sõime ilusti putru, siis kraadisime 37,6 ja nüüd jäime tudima."

No võib ette kujutada minu ahastust: jälle jääb laps strassu kolmandal päeval haigeks. Uskumatu! Kolleeg K pakkus, et tal on äkki stress. No taga paremaks.

Pea pulki täis, kiirustan koju. Ukse avab üldsegi mitte murest murtud Rax, kes on minu ülikiire riietest vabanemise ürituse peale kergelt öeldes hämmingus. Saapad jalast siputanud, saan teada, et Jan Erik mängib teises toas. Kui küsin, et kuidas palavikuga on, saan imestunud pilgu osaliseks, et mis palavik?!?.

Mõlema versioone uurides tuleb välja, et pärast esimese sõnumi saatmist hakkas Rax vanu sõnumeid kustutama ja kuidagi õnnestus tal mulle just see palavikuga vana sõnum uuesti saata. Nojah!

Loo puänt on aga selline, et öösel jäi Jan Erik ikkagi haigeks. Nina oli kinni ja köhis ja magamisest ei tulnud suuremat välja. Kas see segadus sõnumitega oli nüüd ettekuulutus või?

:)

Et Strasbourg´i nädal on raske, näitab järgmine hilisõhtune dialoog hotellitoas:

Laura: "Mis sa naerad?"
Rax: "Ei, mul on lihtsalt suu lahti."

Lumi

Oleme jälle Strasbourgis, seekord teises hotellis. Millegipärast on meile antud suisa 2-toaline appartment koos kööginurgaga. Koht on küll veidi kulunud, aga Jan Erikul on vähemalt ruumi ringi siblida.

Pühapäeval sõitsime juba Mairise juurde, Julie´l sai sel päeval täpselt kahe kuu vanuseks. Eriti vahva tirts: naeratus kõrvuni ja tahaks juba minna igale poole.

Ilmaolud aga olid muutlikud. Öösel juba aimasin halba, kui nägin akna vahelt lumehelbeid alla keerlemas. Hommikul oligi maa valge, millest me küll suurt rõõmu ei tundnud. Inimesed lähevad siin lume käes veidi paanikasse, aga arusaadav, nad ei ole ka eriti valmistunud: Luxembourgi linnas nägime töölisi väikeste harjakestega suurt maanteed puhtaks ajamas ... .Suvekummidega uisutasime suure vaevaga üle mägede ja küngaste, istusime oma 40 minutit ummikus ja saime lõpuks kiirteele, kus asi sujuma hakkas. Meil tekkis aga teine probleem: autol sai klaasipuhastusvedelik otsa ja mitu mitu kilomeetrit sõitsime nii, et kõrvalistujana ei näinud mina midagi välja, Rax "midagi" nägi ja "puhastas" klaase sedamoodi, et ajas auto enne igast rekkast mööda sõitmist talle võimalikult lähedale, nii et selle rataste alt pritsiva lumelödiga sai klaasi veidi puhtaks lükata. Khmm... ja see kõik pidi täiesti normaalne olema ja me oleks vist Strasbourgi nii välja sõitnud, kui ma mitte peaaegu endast väljunud ei oleks! Laps õnneks magas õndsat und pea terve tee, nähes arvatavasti unes veel eelmisel päeval Lauraga vaadatud mänguasju.

Jan Erikul on naljakas komme oma nimetissõrm õieli ajada ja siis see huvipakkuvasse kohta torgata, näiteks emmele silma või issile kõrva. Seekord oli Laural kombeks keelt pikalt suust välja ajada, mis kohe Jannu huviorbiiti sattus ja nii ta üritaski ise katsuda, millest see ikka tehtud on. Õnneks Laura väga ära ei ehmatanud, aga keele tõmbas suhu tagasi.

Heledad toonid

Päev. Etüüd

Must aurav kohv Ja tasa langeb lund
Ja suhkur lahustub
Sul värisevad käed
Ja mõnel lapsel tuleb Prantsus Keele Tund
Ja teised lapsed kelgutavad mäel
Kes teeb sel juhtub Aga kõik ei tee
Ja kõik ei tahagi Ja ongi tore
Sa tellid ettekandjalt sidruniga tee
Ja tunned rõõmu et sa üldse oled

/Doris Kareva/

Tumedad toonid

Viimasel ajal on meie pere elu kulgenud vaikselt, aga muu maailm on veidi ära pööranud.

Tundub, et mõnikord on halva aura väljad üle maailma ühtlaselt laiali. Eelmise nädala reedel tungis üks belgia noormees Brüsseli põhjapiirkonnas ühte lasteaaeda ..., Hispaanias ja Prantsusmaal möllasid tormid, Norras oli koolitulistamine ... .

Lisaks sellele loen ma istungitekste, kus on kirjas, et
- toiduainete varud maailmas on langenud ohtlikult madalale tasemele, sest teise maailmasõja järel oli varu üks aasta, 2007. aastal vaid 57 päeva ja 2008. aastal ainult 40 päeva;
- nälja vastu maailmas võitlevate organisatsioonide praeguste hinnangute kohaselt on arengumaades praegu üks inimene viiest alatoidetud ja kannatab kroonilise nälja käes ning iga päev sureb maailmas nälja ja vaesuse tõttu üle 30 000 lapse.

Nupukesed

- Obama ametisse pühitsemine mulle suurt korda ei läinud, aga kuhugi kõrvade vahele jäi küll. Sest kui hommikul üles tõustes ütles Rax, et Jan Erik nuttis öösel ikka hamba pärast, siis vastasin mina selle peale: "Ja Obama valiti ka presidendiks".

- Minu magusapoliitika, et Jan Erikule enne lasteaega minekut mingit kommikäkki suhu ei pista, on nüüd läbi. Nimelt jäi Rax hommikul põrandale magama ja üles ärgates avastas ta poja diivanil püsti seismas ja mõnuga šokolaadikommi lutsutamas. Karbi käeulatusest ärapanemisel vallandus protestikisa!

- Täna oli see tähtis päev, kui sain oma värisevate käte vahele meie auto numbrimärgi ja Belgia registreerimistunnistuse. Nüüd tuleb veel linnaosavalitsusest saada veel üks paber ja, oh imet, varsti ehk saamegi maja ees parkida.

Kala, kilpkonn, hüljes

Pühapäeval põgenesime Brüsseli vihmasaju eest rannikule. Käisime 120 km kaugusel Blankenberge okeanaariumis. Väga vahva oli.

Väljas toimus hüljeste šõu: läikivad hülgepoisid ja -tüdrukud tõstsid loiba, hüppasid kepile järele ja tegid muid hulle trikka.
tundsid üksteist justkui juba ammu
püüdsid käia hästi ühte sammu
Ja neil kõigil tundus hülgeviga küljes olevat.

Väljas pesitses veel pisike pingviiniperekond, kes mõnust klaasistunud silmadega mugavalt lösutades kala luusse laskis. Saarmad hüppasid vilkalt vette ja välja.

Majas sees olid pisemad olendid. Kõige vahvam oli klaastunnel, kus jalutades tekkis tunne, et oled ise ookeanipõhjas. Leidus igasugu kirjusid pisikesi kalu, ringi ujus paar väikest haid. Üks hirmsuur ja pikk vibalik kala lamas tükk aega põhjas ja ehmatas oma äkilise paigaltvõtmisega Raxi oimetuks. On ikka hirmus küll, kui pöörad pead ja üüratu kolakas su ninast 10cm kauguselt möödub.















Meie üleüldiseks lemmikuks oli inimese mõõtu kilpkonn, kellele Jan Erik väga meeldis. Igatahes ujus ta meie juurde ja nii nad Jan Erikuga siis vaheldumisi üksteisele koputasid. Täitsa kahju oli ära minna. Mina sattusin vaimustusse pisikestest krabidest ja teistest molluskitest, keda eri nurga alt fotografeerida püüdsin - ikka et sõrad ees ja sõrad taga, naeratus, udune silmavaade jne. Lähedalt vaadates oli üks krabi ikka nii jube, vaatan edaspidi neid suurendatud putukatega õudusfilme kindlasti hoopis teise pilguga.














Laias raide basseinis võis lõbusaid kalakesi suisa paitada. Raid pistsid oma ninad veest välja ja tulid ise kätt tonksama. "Karvane", oli Raxi esimene reaktsioon.















Hindadest rääkides oli see lõbu päris soolase hinnaga. Kui Lissaboni Euroopa suurima okeanaariumi pilet maksab 10 euri, siis Belgia pisikene akvaariumikene küsis 15.50.

3. kiks

Möödas on kolm paaritunniste nutuperioodidega ööd ja avastatud sai ka põhjus-tagajärg seos. Eile õhtul koju tulles valendas Jan Eriku suus uhke hambabeebi, üleval reas. Ja tänane öö möödus palju rahulikumalt.
Raxil kahjuks mitte, tema tegi poja peput pestes oma seljale liiga. Päevasest "ma ei saa liigutadagi"-telefonikõnest mures koju kihutatuna, leidsin eest aga suhtelistelt kõbusa meeskodaniku. Lisaks väikesele seljavalule on meil aga ka veel automure. Nimelt veetis meie truu neljarattaline jõulupühad garaažis losutades ja käima sai teda vaid "krokodillidega". Liiga vähe sai aga sõidetud ja nüüd on aku jälle tühi mis tühi. Arvatavasti peame soetama mingisuguse käivitusaparaadi... .

Eile juhtusime Bridget Jonesi I osa vaatama. Hugh Granti ja Colin Firthi kaklusstseenid on minu meelest Hollywoodi poppfilmide tipp. Hea tuju garanteeritud!

Eestis

Eestis oli nii mõnus. Isegi haige oli mõnus olla - haripunkt jõudis jõuludeks kätte. Kükitasin aga sooja ahju ääres ja lasin Jan Erikul Memme ja vanaema kiusata.

Lugesin üle tüki aja paar raamatut läbi. Ma olen nähtavasti nii selgete eelistustega inimene, et eri päkapikud mulle sama raamatu tõid - Mihkel Raua esmaüllitise „Musta pori näkku”. Kõvasti sai naerda pugistatud, sest kirjutamisoskus on mehele juba geenidega kaasa antud. Kuna tegemist oli 80ndate Eesti muusikaelu biograafiaga, siis oli see muidugi vängemast sõnakasutusest paks. Aru ma ei saa ikkagi, kuidas sai tol ajal 13-aastane poisike juba bänditegemise ja rahva hullutamisega hakkama. Tänapäeval ei võta selliseid tatikaid keegi tõsiselt. Toonane muusikutering elas tõesti vist deliiriumist deliiriumini, vedas neil, kes rongilt maha said, vabatahtlikult või muudmoodu. Veel avastasin sellest raamatust, et Hendrik Sal-Saller oli ka toona poisikesena kõva rokkar. Minu jaoks oli see uudis, sest praegu ei meelita tema ninahäälsed venivad ballaadikesed küll uurima, et kui kõva mees ta kunagi oli. Veel paneb mõtlema, et kui Gunnar Graps oli üleliiduline jumalus, kelle jalge ette kõik vene naised olid end nõus heitma, siis kuidas sai ta vanaduspäevil elada Lasnamäe 2-toalises korteris ja reklaamida pensionifonde? Valed valikud kapitalismi tõmbetuules?!? Ei tea, kuidas Jaak Joalal läheb? Minu lapsepõlve suurel armastusel :)

Kersti Kreismanni elulugu oli aus. Päris raske võib olla tunnistada, et oled oma pojale halb ema olnud. Mati Undiga koos elades oli nende kodu praktiliselt kogu aeg salong, kus vaimuinimesed oma surematuid ideid maailmale tutvustasid, viinaga või ilma. Mati Undi armastuskiri Kerstile oli super. Selle oleks võinud krokodill ka kirjutada, ikka oleks kokku kolitud.

Kolmanda raamatuna nautisin jälle „Marek Pieguse seiklusi”. Lihtsalt oivaline lasteraamat!

Vaatamata sellele, et peale mind jäi kohe Rax haigeks, jõudsime ikka sõpru ka näha. Uue aasta võtsime Reelika ja Kristeni juures vastu. 1. jaanuaril Kambjas saime peale Jani-Külliki pere ka Tiina-Steniga kokku - oli see alles planeerimine :) Siis sai veel tüdrukutega spaas mulistatud, keeglit mängitud. Evelini häält kuulsin.
Krissu pere jäi aga nägemata. Kuidas Mial kõrvaga on?

Jan Erikuga käisime arsti juures ka. Kui enne on arstitädi valdavalt meeldivaks tunnistatud, siis nüüd sai kopsu kuulata ainult minu süles olles, sest muidu lõi poiss oma hääle kõrges helistikus valla. Tore oli aga see, et kõik proovid olid korras ja kogunenud oli 12 kilo.

8. jaanuaril jõudiski tagasisõidu päev kätte. See kujunes eriti tormiliseks, sest hommikul pani Rax maal alles üht seinakappi kokku. Jõudsime Anuga aga ilusti lennujaama. Vedelikke võib salongi teatavasti vaid piiratud koguses kaasa võtta. Meil oli aga kuum vesi piima tegemiseks ja pudel vett niisama joomiseks. Turvanaine hakkaski kohe kotti puistama, aga Rax käratas talle, et me peame lapsele juua andma ja tuli isegi Eviani pudeliga kontrollist läbi. Keegi ei julgenud iitsatadagi. Hihh.
Lennuk oli jälle lapsi täis, meie taga istus väike poiss, kellega Jan Erik siis tükk aega peitust mängis. See tähendas peaasjalikult minu otsas turnides tagumisele pingile ronida üritamist ja minu juustest haarates tasakaalu hoidmist.
Brüsselisse jõudes ei leidnud me lennujaama pakilindilt kaasapakitud turvatooli. Tänu lumetormile oli mingi segadus pakkidega ja kõik kohad olid omanikuta kotte täis. Olin juba kadunud asja paberid ära täitnud, kui teenindajale tuli mõte, et äkki on meie tool eraldi laos suurte asjade hulgas. Ja oligi! Veidi kriibitud küll, aga pole hullu.
Brüsselis oli -4 kraadi ja sadas lund! Nii ilus oli. Aga külm. Eriti kodus, kus kõik radikad olid kaheks nädalaks kinni keeratud. Nagu Memmele lubatud, panin Jan Erikule toas ka mütsi pähe, aga teiseks päevaks oli temperatuur juba üsna talutavaks muutunud.

Reedel oli mul kohe pikk ja väsitav tööpäev, aga seekord mina Strasbourg`i ei lähe ja saan siin Brüsseli kontoris blogi kirjutada :) Aa, hea uudis - sain oma prantsuse keele eksamist läbi! 79% pole just teab mis tulemus, aga asi seegi. Nii et veebruaris alustan 3. tasemega.

Pühapäevase ilusa ilma puhul tegime jalutuskäigu Woluwé parki. Tavapärase nelja jalutaja, kuue luige ja kamba partide asemel kihasid pargi küljed aga elevil inimestest. Nii vanad kui noored olid varustatud viimase moe kelkudega ja tuhisesid uljalt mäe otsast tiigini või autoteeni. Kogu lõbu valvasid politseinikud! Oli nagu suur vastlapäev.