Strasbourg

Jõudsin lõpuks veidi oma Strasbourg´i nädalast ka kirjutada (17.-20. nov).

Avastasime, et Luxembourg jääb täpselt Strasbourg´i tee peale ja et nii saame enne Mairisele külla minna. Pühapäeval pakkisimegi asjad kokku, keerasime kütte korteris välja ja sõitsime Lux-i poole. Jan Erik hakkas kohale jõudes kohe Laura mänguasju avastama, mille peale väike preili korra majja lõi ja valjuhäälselt kuulutas, kes omanik on. Sellega ei harjunud Jan Erik terve õhtu jooksul ära ja nii kui Laura kõva häält tegi, hakkas Jan Eriku väike pasun üürgama. Õhtul käisime veel üllatuskülalistena korp!-i õe Elsu sünnipäeval, kus kolm alla kahe aastast paraja peo püsti panid. Lootsime esmaspäeva hommikul umbes 8 paiku ära sõita, et Strasbourgis oleks aega end hotellis sisse sättida ja ehk linna pealgi väike tuur teha. Läks aga nii, et Jannu tudis pärast öist triangli tegemist kella 8ni, siis sõime hommikust ja ajasime veel juttu ja nii me alles kl 10 startisimegi. 20km kaugusel avastasin, et olen telefoni maha jätnud. Siis sai küll sajatatud ja mõnusast kulgemisest polnud enam juttugi. Kimasime (seaduslikkuse piires) Cruchtenisse tagasi, sain telefoni kätte ja alles kl 13 olime hotelli ees. Jõudsin veel riided vahetada, meestele musi anda ja bussi peale joosta. See asus õnneks üle tee ja viis otse parlamenti. Meie sektsioon asus kõige viimases majas, nii et päris nipiga oli nendes koridorides õige tee leida. Aga kohale ma jõudsin ja täitsa esimesena kohe, nii et pole mu orienteerumisvõimel häda kedagi. Jurist, kellele seekordne Strasbourg ka esimene oli, eksles koridorides ikka korralikult.

Nädal (esmaspäeva lõunast neljapäeva õhtuni) oli päris raske. Kogenenute sõnul olid seekordse istungjärgu raportid lapsemäng, aga no mul oli ikka higistamist vahepeal. Kõige raskem on just siis, kui kl 18 peab efektiivne olema, minul on siis täielikult surnud punkt ja vahin ekraani kalasilmadega. Minu hea kolleeg lubas mul aga iga päev varem jalga lasta, nii et kokkuvõtteks nägi ikka linna ka. Leidsin netist mõned ilusad pildid ka: http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://img.1.vacanceo.net/classic/144282.jpg&imgrefurl=http://www.vacanceo.com/albums_photos/voir-photo_144282.php&usg=__JiLXRDCWn4svJ45AyIYHM7eCkqc=&h=387&w=580&sz=55&hl=et&start=13&um=1&tbnid=xDCzyi37HclGyM:&tbnh=89&tbnw=134&prev=/images%3Fq%3Dstrasbourg%2Bpetite%2Bfrance%26um%3D1%26hl%3Det%26sa%3DN

Minule meeldis kesklinn ikka väga: kõige vanem osa on väikese saare peal – pisikesed kökatsmajad üksteise otsa lükitud. Juba pandi jõulukaunistusi üles ja väikesed vingerdavad tänavad olid üliromantilised. Ühel õhtul ostsime tuututäie küpsekastaneid. Neid mugides tuleb alati tunne, et peaks luua seljas üle linna B(F?)loksbergi mäele sõitma… .Suur katedraal nägi ka vaimustav välja. Paaril hommikul läksin jala tööle ja selle 40 minutiga sain linnast päris hea ülevaate. Rax minu vaimustust väga ei jaganud. Temal polnud esimesel päeval kaarti ja läks kuhugi raudteejaama taha jalutama, mis on igas linnas päris kole koht… . Veel ei meeldinud talle noored kerjajad, keda oli tänavatel tõesti imelikult palju.

Hotell oli oma kahe tärni kohta täitsa korralik, ainult et meie toas oli voodite üleküllus: neid oli kolm pluss veel lapsevoodi. Rax keeras radikad alati põhja, nii et toas oli alati saun. Ei tea, kas seepärast, et saunast õue minnes oli vahe suur, aga Jan Erik jäi kolmapäeva öösel haigeks: palavik ja nohu. Õnneks midagi väga hullu ei olnud. Oma üllatuseks saime esimesel päeval parkimistrahvi. Rax ei saanud hotelli administraatorist õigesti aru ja parkis parkimismaja asemel auto hoopis kõrvaltänavale. Õnneks ei ole 11 eurot väga suur summa, Brüsselis pidid kohe 60 väänama.

Teisipäeval õhtuti saavad Strasbourgis viibivad eestlased mõnes kokkulepitud restoranis alati kokku. Seekord oldi restoranis Tiger Wok, kus juba toidu tellimine ise oli sündmus. Keset palavat ruumi möllasid kolm kokka wokipannidega, keev õli pragises ja tulekeeled paiskusid lakke. Kõigepealt tuli ise valida salati, idude, nuudlite, kala, kana, liha jne vahel. Mina tegin mereandide taldriku lõhe, kalmaari ja mingi müstilise mahi-mahiga. Siis tuli taldrik koka kätte ulatada, kes küsis, millist õli kasutada ja mis kastet ning seejärel hakkas kogu kraami vokkima. Välja tuli igatahes väga maitsev. Kohal oli päris palju eestlasi : meie osakond neljase seltskonnana ja kokku oli vast umbes 20 inimest. Toreda üllatusena oli kohal ka korp!i õde Laura, kelle otsa parlamendis juhuslikult sattusin ja kes ka aeg-ajalt Brüsseli-Strasbourgi otsi teeb. Väga tore õhtu oli. Põhimõtteliselt oli see mu teine vaba õhtu ilma Jannuta terve aasta jooksul. Esimene oli siis, kui Reelikaga suvel Tätte jt kontserdil käisime. Niimoodi vaadates tundub ikka uskumatu, kuidas elu muutunud, aga ei ole neid vabasid õhtuid nii väga isegi igatsenud ka.
Minema sõitsime neljapäeva õhtul. Väga hull ei olnudki 430 km otse sõita, sest teed (osalt tasulised) olid ikka väga hea kvaliteediga.

Jannu sünnipäevapidu

Täna pidasime siis sünnipäevapeo ka ikka maha. Kutsutud pisikesed sõbrad olid paraku haigeks jäänud, nii et Jan Erik pidi leppima emme omadega: kaks eesti töökaaslast, leedu koolikolleeg oma prantslasest mehega, läti koolikolleeg ja itaalia Michela oma poissõbraga. Pakkusime kartulisalatit ja küpsisetorti, sest mul oli juba ammu kinnisidee neid teha. Olime ennast tõesti ületanud, sest kõik oli väga hästi välja tulnud ja pälvis ovatsioone. Küpsisetordi piimakreem küll kõrbes natuke põhja, aga mahendasime seda pohlamoosi ja kirssidega. Kõik sai alla loputatud kuuma glögiga. Jan Erik sai hunniku uusi mänguasju: kõriseva auto, tamburiini, klotsikasti, mõmmiku ja eriti vinge autojuhtimispaneeli rooli, käigukangi ja kõige muu juurdekuuluvaga. Nii et uues kodus on esimene pidu peetud!

Jan Eriku sünnipäev

Eile sai Jan Erik 1-aastaseks. Ma loodan, et see pisike vahva põnn, kes otsustas meie juurde tulla, on oma maailmaga rahul. Tundub küll.
Kuna me olime kõik ikka veidi haiged (köha-nohu), siis otsustasime sünnipäevapeo edasi lükata. Ausalt öeldes oli mul selle üle isegi hea meel, sest Jan Erik külalistest veel suurt ei pea ja mina tahtsin seda päeva üle kõige temaga veeta. Praegu on veel selline aeg, kui saab last tõesti enda „omaks“ pidada. Veidi terroriseerida: kallistada, musitada, siis kui tahta, sülle krahmata või kõdistada. Ikka saad vastuseks naeratuse või kui hästi läheb siis suisa kilkamise. Varsti nii vist enam ei saa, siis tekib see suur ja tugev ISE, kes teab kõige paremini, mis tahtmised hetkel just on. Nii et seda üürikest isetuse aega tuleb veel kähku ära kasutada. Kui praegu Jannu käest midagi ära võtta ja muuga asendada, siis ta mängib rõõmsalt uue asjaga edasi, aga paar korda on juba kõvemat häält ka tehtud, kui mõni eriti krõbisev paberitükk ära võetakse. Lemmikmänguasjad on meil jätkuvalt pisikesed pallid/klotsid/kaaned, mida on hea mööda põrandat taga ajada. Niimoodi võib Jan Erik mõnikord tund aega üksi mängida. Söömine käib ka meelistegevuste alla. Kaubaks läheb kõik, aga kartulipuder porgandiga on viimasel ajal suur lemmik. Putrudel vahet ei tee, peaasi, et moos peal on. Tassist joob ka (vett), aga ise veel söögiriistu käes ei hoia. Sõnu ta veel ei ütle, aga üks kahtlane „emmmm“ kordub küll päris tihti. Muidu tehakse karu- ja lõvihäält ja keelega plääru-lääru häält. Hirmsasti meeldib talle sõrmega emme või issi huule peale võrr-võrr teha. Selle õpetas talle Memm juba suvel selgeks. Enne magamaminekut möllame tavaliselt voodis: Jan Erik kasutab meid ronimisatribuutikana või üritab kreemituubi voodiäärele upitada ja siis jälle alla lükata. Öösiti magab ta nüüd paremini, aga ärkab ikka tihti. Tavaliselt hakkab kl 20 paiku magama sättima – vann ja piim ja väike möll voodis ja siis, kui virin peale tuleb, tekiga sülle ja unelaulu kuulama. See on meil „Väikesed lapsed kõik magavad juba …“ variatsioonidega. Oma voodis ta pole kunagi veel magama jäänud, nii et uinunud laps tuleb tasakesi oma voodisse tõsta. Siis ta magab umbes kl 23ni, kuni meie magama läheme ja ta oma kolistamisega arvatavasti üles ajame. Siis ma võtan ta tavaliselt juba meie voodisse magama. Päeval magab ta siiani tavaliselt kaks korda. Jan Erik iseseisvalt veel ei käi, aga tugede najal küll. Kuu aega tagasi oligi tal aktiivne periood, mil pikast „kapsaussi“ roomamise ajajärgust sai käputamine ja siis kohe ajas end tugitooli najal püsti ka. Sünnipäevaks sai Jan Erik lüka-tõmba, aga selle asemel, et selle najal käia, lükkab ta mänguasja enda ees ja ajab taga.

Sünnipäevahommik algas laulu ja kõigepealt kingitusekarbi patsutamisega, mis oli juba pool lõbu. Pärast hommikusööki tegime siis paki lahti ka. Õhtul sõime kõik õunakooki ja puhusime seda pisikest küünalt.Sünnipäevalaps oli aga oma nohust üsna kurnatud ja magas suurema osa päevast lihtsalt maha. Õhtul vaatasime beebi-TV multikat. See on üks prantsuskeelne väikelastele mõeldud kanal, mis näitab sellist mõnusat värvilist aeglast liikumist. Mõnikord me neid saateid vaatame ja Jannule täitsa meeldivad.

Jan Erik palus kõigile õnnitlejatele "aitäh" edasi öelda!

Kui ma aega saan, kirjutan Strasbourg´i nädalast ka. See on pikem jutt :)

Kiire nädal

Neljapäeval oli mul tihe koolituste päev. Hommikul oli oma osakonna sisene dokumentide koolitus, mida annab tore viiekümnendates kreeka mees, kes kõike väga elavalt seletab. Eelmisel korral olin ma hommikul prantsuse keeles ja ei saanud koolituse esimeses pooles osaleda. Siis ta pakkus ise välja, et teeb mulle hiljem individuaalõppe. See tähendas seda, et istusime ninapidi arvuti taga, tema seletas väga intensiivselt, küsides iga lause lõpus, kas ma ikka sain aru. Nii et põhimõtteliselt noogutasin ma tund aega järjest. Seekord loobusin prantsuse keelest ja pääsesin noogutamisest.

Teine koolitus oli Outlook´i kalendri oma, mis oli päris tore. Harjutasime erinevate ülesannete üksteisele saatmist, umbes et küpseta kook selleks kellaajaks või puhasta auto.

Õhtul käisime eralasteaedade avatud uste päeval. Et oleks ülevaade, mis moodi see asi siin toimib. Leidsime end siis ühe täiesti tavalise teiste vahele kiilutud maja uksekella helistamast. Eri vanuserühmad olid eri korrustel, aga maja oli kitsas ja vana ja ruumi oli ikka üsna vähe. Kasvatajad muidu aga toredad ja noored. Belgias võetakse juba 3-kuuseid lasteaeda. Päris kurb oli seintelt pilte vaadata, kuidas need pisikesed inimhakatised oma lamamistoolides on, piimapudelid käes. Teise lasteaia ruumid olid vastupidi kõik ühel korrusel. Üks suur saal oli lihtsalt sektsioonideks jagatud. Väikeste õueala oli 3x3 meetrit kõrge telliskivimüüri vahel, kuhu suvel bassein pannakse ja kus nad pladistada peaks saama. See tundus ka ikka päris hirmus. Üldse tundus mulle, et Jan Erikut siin riigis me küll lasteaeda ei pane. Laupäeval läksime siis parlamendi lasteaeda vaatama, eelarvamustest pungil. Aga oh imet! Leidsime eest 3-korruselise maja oma hooviga, igal vanuserühmal on kasutada oma korrus ja ruumi oli lahedalt. Uus maja, rõõmsad värvid, palju mänguasju. Jan Erik sukeldus kohe pallikasti, sel ajal kui mina kasvatajaid pinnisin. Kõige rohkem huvitas mind, et kuidas nad ometi pisikeste uneaja korraldavad. Tuli välja, et 15 lapse kohta on 3-5 kasvatajat ja laps viiakse magama siis, kui ta on unine, mitte kõik korraga. Igal lapsel on nimeline voodi ja kast koduriietega. Söök valmistatakse koha peal ja enne uuritakse põhjalikult allergiate kohta. Iga päev on olemas ka psühholoog ja medõde ja üldse tundus, et sinna jääks ise ka hea meelega. Suhtluskeel on muidugi prantsuse keel, seetõttu soovitaski kasvataja lapse veidi varem lasteaeda tuua kui 2-aastaselt, sest siis integreerub ta võõrkeelsesse keskkonda kiiremini. Järjekorrad sellesse lasteaeda on aga arusaadavalt pikad, nii et peab hakkama juba paberimajandusega jamama. Siin jagatakse järjekorranumbrid eri astmete järgi, nt kui oled üksikema, on eelisõigus, aga kui lapse üks vanem on kodune, oled jällegi järjekorra lõpus.

Reedel saime Raxi suure hirmuga ühele poole: nimelt oli meie autol oktoobris tehnilise ülevaatuse tähtaeg ja teades Belgia bürokraatiamasinat, tundus eesseisev asjaajamine päris jube. Tegelikkuses tähendas see aga vaid pikka järjekorda, lõbusat poissi, kes rooli hüppas ja meid Jan Erikuga läbi kontrollpunktide väristas-loksutas-tiirutas ja teadmist, et võime oma rahvusvahelistele numbrimärkidele siis järele tulla, kui autokindlustus tehtud. Hüppasime kohe lähimasse ING panka kindlustust tegema ja saime teada, et meile läheb see maksma umber 400 eurot aastas .... brrrr, lisaks veel teemaks. Küsisime, et mis see teemaks on ja kuhu seda maksma peab. Selle peale vastas ametnik naerdes, et ärge me muretsegu, Belgia valitsus ei unusta oma makse iial sisse kasseerida, eriti oma teede kasutamise eest. Mnjah.

Laupäeval võtsime lasteaiast saadud heade emotsioonidega Ikea tee jalge, pigem rataste, alla. Suutsime selles hullus rahvamassis isegi enamiku vajaminevatest asjadest üles leida, aga kaotasime ära Silveri. Ta tuli meiega kaasa, aga kuna tema telefoniaku sai vahepeal tühjaks, otsis ta poodlemise asemel meeleheitlikult õige laadijaga inimest. Selle ta ka lõpuks leidis ja nii lahkusime Ikeast täies koosseisus. Siis sukeldusime veel ühte suurde toidupoodi, nii et päeva lõpuks olime omadega ikka päris läbi. Raxile aga mõjus see päev isegi kosutavalt, sest kõige raskemad ajad on tal ikkagi nädala sees. Carrefouri poes jooksutati meid ühest kassast teise: seisime ühe saba ära, siis tuli välja, et see on vaid iseteenindusaparaatide jaoks. Teine saba oli reserveeritud poe pangakaartide jaoks ja kolmandast võis vaid kuni seitsme asjaga läbi minna. Ohh, belglased kohe armastavad asja keeruliseks ajada. Mina aga ostsin omale vägevad kollased matkasaapad, mis on nii rasked, et eriti kiiresti käia ei jõuagi.

Oma uhkete matkasaabastega käisin pühapäeval arboreetumis jälle. Meiega tuli kaasa veel minu itaalia kolleeg Michela. Väga mõnus oli sügiseses metsas/pargis jalutada. Itaallased armastavad hirmsasti röstitud kastaneid, huvitav, miks meie neid ei tee, kaup on ju sügisel tasuta käes. Jan Erik magas tervelt tunnikese värskes õhus, mis oli muidugi eriti tore. Pärast läksime meile, jõime kohvi, panin Michela kartuleid koorima ja kokkuvõtteks valmis õhtusöök á la Rax: kartulipuder hakkliha ja porganditükkidega. Jan Erik oli suurenenud kompanii üle väga rõõmus ja tatsas itaallanna najal ringi.

Teisipäeval, 11. novembril tähistasid belglased Esimese maailmasõja relvarahu tähtpäeva. Nii olidki hommikusel tunnil muidu ummistunud tänavad üsna tühjad, vaid üksikud institutsioonide töötajad lontsisid oma klaasmajade poole. Mina avastasin end pargi, kust ma muidu läbi lähen, tabastatud uste tagant. Pressisin end põõsa vahel ikkagi sisse, aga teisel pool parki (ikka hea paar kilomeetrit edasi) olid väravad ikka lukus. Nägin üht vanaldast prouat lähenemas ja vaatasin, mida tema teeb. Mängleva kergusega hüppas ta betoonpostile ja surus end väikesest vahest läbi. Ise naeris, et tänase päeva puhul on pargivaht omale pikema hommikuuinaku lubanud. Mis siis ikka, läksin sama teed.

Täna tekkis meil küsimus vabaabielu tunnustamise kohta Eestis. Nimelt ei saanud Rax parlamendi tervisekindlustust, kuna Eestis ei ole võimalik pikaajalise kooselupartneri staatust tõestada. Aga igaks juhuks saatsin just.min-ile teabepäringu. Jaa, jaa, ma tean küll, et võiks ju registreerida :)
Väike väljavõte ühest artiklist:
Vajalik õiguskaitse
Belgias ja Hollandis on vaba-abielus paaridele laienevad õigused reguleeritud kooselu kestuse, ühise elukoha ja ühiste laste kaudu. Hollandis laieneb ühe partneri tervisekindlustus teisele partnerile, kui nad jagavad ühist eluaset ja kui kooselu on kestnud vähemalt viis aastat. Samadel tingimustel ei kaasne partneri vara pärimisega pärimismaksu. Norras on vähemalt kaks aastat koos elanud või ühiste lastega vabaabielupaaride varalised suhted lahkumineku korral määratud kindlaks hoopis ühist majapidamist reguleerivas seaduses.
Põhiline vastuargument vabaabielude osalisele reguleerimisele tuleneb sellest, et vabas kooselus inimestel on alati või-malik muuta oma suhe seaduslikuks ehk abielluda. Siiski on üha suurenev vabaabielude hulk tinginud olukorra, kus enamikus Lääne-Euroopa riikides on vabaabielud osalt reguleeritud kas eraldi vastu võetud seadustega või on vabaabielu tunnustatud näiteks ülalpidamist ja vara käsitlevates seadustes – peamiselt vajadusest tagada vabaabielus inimestele sotsiaalne ja materiaalne heaolu pärast kooselu lõppu.
Kokkuvõttes: perekonnaseadus ei peagi reguleerima vaba-abielus paaride kooselu, kuid ühtaegu on siiski vaja mõelda sellele, kuidas tagada vabaabi-elus inimestele õigused, mida nad arvavad endil olevat.
("Kas vabaabielu vajaks reguleerimist?" 20. veebruar 2008
Autor: Kairi Kasearu, TÜ sotsioloogiadoktorant)

Täna on lehtedest palju lugeda

Näiteks:
Kui kogu maailm oleks saanud USA valimistel hääletada, oleks tulemus olnud: Obama 87,3%, McCain 12,7%. Vaid salapärane saareriik Niue toetas McCaini 100-protsendiliselt, aga seal oli ka vaid üks hääletaja :)
http://www.iftheworldcouldvote.com/results

Eesti ülikoolid pole isegi mitte maailma 600 esimese seas: http://www.timeshighereducation.co.uk/hybrid.asp?typeCode=243&pubCode=1&navcode=137

Laupäeval oli tõeliselt kole ilm, nii et me eelistasime kogu seda vesist toredust akna tagant kaeda. Oma ühekordsete akende tagant, olen ma seda maininud? Hommikul üles tõustes on aknad udused, nagu oleks saunas. Jan Erik on issi abiga igasugu tegelasi juba akendele joonistanud.

Hirmus igatsus on sauna järele kogu aeg ... . Pole septemberist saati ju käinud, kes teab missugune sarvnahk juba selga kasvanud on.

Õhtul aga käisime maailma parimate pressifotode näitusel Tour & Taxis majas. Hoone on ise tegelikult juba vaatamist väärt: http://www.tourtaxis.be/.
Näitus oli huvitav ja samas judisema panev. Ma olen viimasel ajal nii õrnahingeliseks läinud, et ei saa eriti sõjapilte vaadata, eriti selliseid kus vanemad oma haavatud lapsi kannavad. Aga see on reaalne elu tänapäeva Aafrikas ja mujal, nii et tegelikult on vaja oma heaoluühiskonna probleemikestelt ka kaugemale vaadata:
http://www.worldpressphoto.org/index.php?option=com_photogallery&task=blogsection&id=18&Itemid=187&bandwidth=high.
Pärast näitust tulime Silveri & co-ga meile ja vaatasime "Wall-E" multikat robotite armastusest ja sellest, kuidas inimesed suure prügitootluse tõttu peavad teisele planeedile kolima ja suure robotiseerituse pärast paksuks ja loiuks lähevad. Päris andekas!

Pühapäeval avastasime oma kodust 10 km kaugusel oleva metsa ja matkarajad. Käisime arboreetumis - taimehuvilistele panen lingi ka- http://www.arboretum-tervuren.be/Pages/accueilen.htm. Tegemist on 100 hektaril laiuva metsaga, kus on 460 erinevat puuliiki igalt kontinendilt. Meie tegime alustuseks vaid paarikilomeetrise ringi, aga kavatseme kindlasti tagasi minna. Sekvoiad jäid nägemata, aga araucaria araucana´d olid lahedad. Hundionu ja Mampsel kindlasti teavad, mis nad eesti keeles on - tšiili mänd? Inglise keeles nimetatakse neid veel ahvi puzzleks.

Sel nädalvahetusel me muidu eriti magada ei saanud. Kuna Jan Eriku öise söömise intervall muutus järjest lühemaks ja korralikult magada ei saanud meist keegi, siis otsustasime selle nalja ära lõpetada. Esimene öö oli väga karm, aga teised mitte nii väga ja pühapäeva öösel vastu esmaspäeva ärkaski ta vaid korra kl 4 paiku. See on ajalooline hetk, sest ta pole kunagi järjest nii kaua maganud. Siis virises pool tunnikest, aga jäi uuesti unne ja tõusid nad issiga alles kl 9!

Pühapäeva õhtul külastas meid jälle alumine madam, kelle arvates mängib Jan Erik liiga kõvasti! Neil endal on ka 1,5-aastane tirts, nii et ta peaks kursis olema, et soovitus "panna lapsele tekk alla, kui ta palliga mängib" on suht naeruväärne. Aga noh, pudelid, mida Jan Erik taga armastab ajada ja vastu maad koputada, korjasin siis kõik ära.