Aprill

1. aprilli naljaks tuli meile külla Mampsel. Jan Erik tundis vanaema kohe ära, aga jäi ikka tõsiselt ja põhjalikult silmitsema. Nädalaga harjus ta uue elaniku ja tema soku-lauluga aga nii ära, et enam ei saa meiegi ilma sokku ja tema jahukotte kokku lugemata mähkut vahetada. Vanaemaga käisime Engheini lillelaadal, millest jäid eriti meelde šokolaadi ja banaaniga pannkoogid ning kokkuvajunud batuut. Lilli ja igasugu aiakraami oli muidugi ka.

Hollandis Keukenhofi aedades käisime ka. Ilmaga just ei vedanud, aga tulbipõllud ja gerbera-maja olid lihtsalt võrratud.

Pühapäeva otsustasime vürtsitada Euroopa kiireimasse lifti hüppamisega ja 20 sekundiga 102 meetri kõrgusele sõitmisega – maabusime Atomiumi ülemises pallis, kus peale vaate nautimise eriti midagi teha ei olnud. Kui alla olime jõudnud, jätsime lapse vanaema hoole alla ja proovisime ära atraktsiooni nimega Death Ride – kõige ülemise palli otsast sai mööda trossi alla tulla. Üleval jõudis mees, kes mu rakmed trossi külge kinnitas, veel Etterbeeki linnaosa näidata, enne kui mind alla lükkas. Tuul vihises kõrvus ja esimesest teise pallini langemine oli päris järsk, aga edasi sai lihtsalt jalgu kõlgutada.

5-päevane lihavõtete vaheaeg oli muidugi super! Ilm oli fantastiline ja käisime toredate kohtade peal.

Mul oli eile tore päev

Väga vahva sünnipäev! Toredad kaardid ja kõned ja sõnumid :) Aitäh! Ja nii palju üllatusi.

Plaan oli õhtuks töökaaslased ja sõbrad külla kutsuda. Võtsin ette porgandi-pähklitordi tegemise, mis kukkus lõppkokkuvõttes väga hea välja. Kartuli-kana-fetasalati tegemise võttis Rax enda peale. Tundus küll kahtlane fetajuustule kartulit lisada, aga terve potitäis pisteti pärast igatahes nahka.

Rax oli päev otsa väga salapärane: muudkui käis seletamatutel asjaoludel väljas. Siis saabus järsku Silver ja ütles, et tal on mulle üks suuremõõduline kingitus ja hoidis liftiukse lahti. Sealt hüppasid välja … Külliki ja Jan! See oli lihtsalt nii ootamatu, et ma ei saanud kohe arugi, mis nüüd toimub. Nemad ei saa ju ometi Brüsselis järku uksest sisse astuda, nad on ju talvises Eestis... . Tuli välja, et noorpaar veetis puhkust Londonis ja oli piletid Brüsselisse juba nädalate eest ära ostnud! Minu selja taga suutis lobamokk Rax sellist saladust pidada! Aga ta ütles ka, et see oli ka hirmus raske olnud. Igatahes oli asi seda väärt - kõik naersid minu täielikus jahmatuses nägu. Sellest hetkest peale oli tore olemine garanteeritud. Õhtu poole saabusid ka teised külalised ja tekkis paras segasummasuvila, keskmes kolm alla kolme aastast poissi. Siis saabus üks telefonikõne eriti toreda kutsega, nii 28. märtsi 2009 võis kohe ametlikult ülivahvaks päevaks nimetada.

Jan Erik oli ka külalistega päris seltsiv ja julges isegi suurte poistega paar mängu ette võtta, aga vahepeal tuli emme süles ikka julgust koguda.

Järgmisel hommikul kostitasid Silver ja Margot meid ja üllatuskülalisi pannkookidega , ja juba nad läksidki.

Meie saime täna õhtul aga uue üllatuskülalise osaliseks. Nimelt saabus kolleeg K, kes oli peokuupäevad sassi ajanud :) Aga oligi jälle võimalus veinipudel lahti korkida ja saiad ahju pista!

Strassus jälle

Laupäeval oma terrassil lühikestes riietes ja paljajalu päikest võttes tuli meile mõte, et nii ilusa ilma puhul võiks kohe hakta Lux-i poole sõitma ja seal veidi ringi vaadata. Mõeldud-tehtud! Kui varem sai enne iga Strasb-i minekut ikka päevake varem pakkima hakatud, et kõik vajalik ikka kaasa saaks, siis nüüd rändasid kohvrisse asjad, mis kohe meelde tulid. Ja loomulikult ei tule lõõskava päikese käes selle peale, et vaja võib minna näiteks vihmavarju või soojemat jopet või saapaid. Just neist tundsimegi Luxi jõudes puudust, sest muidugi oli ebanormaalselt soe ilm asendunud järgmiseks päevaks läbilõikava tuule ja külmaga. Strassus hakkas ka veel vihma sadama ja eile tulin hotelli, kilekott peas! Õnneks Jan Eriku varustuse suhtes ma hinnaalandust ei tee ja tema sai ikka soojalt sisse pakkida.

Strasbourg on nüüd oma stressburglikkuse haripunktis. Sellist tööpäeva nagu eile, pole ammu olnud. Lõunale jooksime kl 15, koju saime 21st. Ei olnud hoo ega hoobi vahet. Jube! See-eest täna tuli päike välja ja tööülesannete kraanid tunduvad mõneks ajaks kinni keeratud olevat. Sain rahulikult mõnele vastuvõetud dokumendile pilgu peale visata. Eriti ehmatas mind üks tekst: teadsin küll, mis jubedusi Aafrikas initsiatsiooniriitustel tehakse, aga et see nii laiaulatuslik on ... :

"arvestades, et Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt kogutud andmetel on suguelundeid moonutatud 100 kuni 140 miljonil naisel ja tütarlapsel maailmas ning et WHO ja ÜRO Rahvastikufondi andmetel ähvardab igal aastal umbes kahte kuni kolme miljonit naist oht langeda selle raskelt invaliidistava tava ohvriks;
arvestades, et naiste suguelundite mis tahes moonutamise näol – mis tahes ulatuses – on tegemist vägivallaga naiste vastu, mis kujutab endast nende põhiõiguste, konkreetsemalt isiku- ja kehalise puutumatuse ning vaimse tervise õiguse, samuti seksuaal- ja soojätkamistervise rikkumist, ja et sellist rikkumist ei saa mingil juhul õigustada eri kultuuriliste traditsioonide austamise või initsiatsioonitseremooniatega;"

Kevad käes!

Tõesti, tõesti ei ole ma ammu kirjutanud. Lootsin eelmisel nädalal näpud soojaks saada, aga sain need suisa tuliseks hoopis töö vehkimisega. Tavaliselt ei ole Strasbourg´i nädalal Brüsselis palju teha, aga nüüd on meile kätte jõudnud kardetud work overload ja see annab kohe tunda. Prantsuse keele kodutöid olen ka umbes kümne võrra võlgu.

Meil on juba eelmisest nädalavahetusest peale paistnud päike ja sooja on 10 kraadi ringis. Tõeliselt mõnus. Talveasjad on kokku pakitud ja aeg on lühikeste jakkide, värviliste sallide ja kingakeste käes. Jan Erik näeb nüüd ka palju kevadisem välja oma mõmmimütsi, kingade ja jakiga. Lambavillase kombeka aeg on läbi!

Jan Erik on meil vahepeal suuri transformatsioone läbi teinud. Näiteks oli meil nädal, kui ta jäi iga kord ise voodis magama, ei vajanud meie juuresolekut ega midagi. Lapsevanemad olid muidugi rõõmust ogarad. Aga kui 6. hammas hakkas pead välja paistma, tuli ka vana tuttav tunnine magamamineku rituaal tagasi.

Laupäevast alates oleme põhjalikult varustatud eesti maitsega. Nimelt avanes võimalus tellida Salvesti tooteid, mida me siis ka rõõmsasti tegime. Pool kappi on täis Jan Eriku "Põnne" ja boršist ja böfstrooganovist ka enam puudust pole.

Eile hommikul saabusid meile külalised kallilt kodumaalt: Katrin, Mart ja aastane Johannes. Päeval tehti kohe ühiskülastus meie lähedal asuvasse sõjaväemuuseumi, mis oli väga huvitav olnud. Õhtul sõime austreid, salatit fetajuustu ja tigudega ning jõime veini. Kusjuures feta ja teod on tõesti sobiv kooslus, milles ma küll veidi kahtlesin, enne kui teopurgi salatile kummutasin. Nii tore on, kui sõbrad külla tulevad! Jan Erik küll reageerib Johannese kõrgehäälsetele hüüatustele kohkumise ja nutma puhkemisega, aga loodame, et ta aja jooksul harjub. Mairise Laura suutis ta ka aeg-ajalt endast välja viia, aga kokkuvõttes said nad kenasti mängitud. Külalised lahkuvad laupäeval ja meie põrutame pühapäeval Luksemburgi ja sealt teise -burgi. Ja 1. aprillil tuleb juba Mampsel!

Juhtivkonstaabli luuletus valiti Lõuna prefektuuri aasta teoks

Lihtsalt vaimustav :)

http://www.tartupostimees.ee/?id=88863

Rätiku all ...

Lugedes Jani gastronoomilistesse avarustesse pürgivatest vastlapäeva hõrgutistest, ei ürita küll samaga vastata, aga tähendan tagasihoidlikult :), et eile kl 22 valmis meie tillukeses köögis esimene leib. Nimelt soetasime lõpuks leivamasina ja esimene katsetus aia taha ei läinudki. Et asi oleks võimalikult lollikindel, tegime esimese leiva all-in segust, kuhu pidi vaid vett lisama. Masin segas, kergitas ja küpsetas kolm tundi ja kõik toad olid mõnusat lõhna täis. See ei saa kindlasti ligilähedalegi ahjusoojale, labidaga ahjust võetud leivale, aga kes tänapäeval sellist luksust ikka tihti nautida saab. Boonusena oli retseptiraamatus kirjas, et lisaks igasugu jahudele, pähklitele, rosinatele ja seemnetele, mida leiva sisse panna, võib masinasse asetada ka nt apelsine! Mis siis juhtub? Moos juhtub :)
Järgmiseks kõlab ka jäätisemasin väga kutsuvalt :)

Head aastapäeva,

iseseisvuspäeva, madisepäeva ja vastlapäeva!

Eesti vabariigi sünnipäeva puhul pakuti täna parlamendi sööklas rosoljet! Vastlakuklitest tundsime küll hirmsat puudust.

Tegin tähtsa päeva puhul lõpuks otsuse ära ja sõlmisin parlamendi spordiklubiga aastase lepingu. Kolmekuulise etteteatamisega saab selle katkestada ja parlamendist lahkumise korral tuleb vaid kuu ette teatada. Squashi saab ka mängida: pean oma Itaalia kolleegi veidi pinnima, äkki teeme mõned geimid. Käisin kohe power pump`i treeningul. Suutsin oma kangi ja stepperi panna täpselt treeneri nina alla ja teiste ette, nii et oli trenni kohe täie eest. Juba õlad tulitavad. Aga jube mõnus on ikka liigutada jälle!