Ohh, meil pole IKKA internetti, nii et postitan nüüd kahe nädala tegemised.

21. septembril, pühapäeval oli Brüsselis ametlik autovaba päev. Inimesed sõitsid hordidena keset sõiduteid ratastel ja rulluiskudel, mõned autod, kes olid julgenud garaažist välja tulla, ootasid alandlikult oma sõidukorda.
Meie külastasime Teise maailmasõja järgseid arhitektuuripärandeid „Journées du patrimoine“ raames: terve nädalavahetuse olid uksed lahti asutustel, mis tavaliselt avalikkuse eest suletud või tasulised. Laupäeval käisime vabamüürlaste templis. Kõige naljakam oli selle maja fassaad: seda peaaegu polnudki. Täiesti tavaline kolmekordne maja, mis, nagu ikka Belgias, on teiste vahele kinni kiilutud. Astusime siis ebalevalt trepikotta ja meid juhatati edasi, kuni jõudsime kolme erineva templini. Kõik oli väga salapärane ja sümbolitega pikitud. Kui oleks prantsuskeelsetest giididest paremini aru saanud, oleks veel huvitavam olnud. Kuninglikus ooperiteatris käisime ka korraks sees, istusime pisikestel punastel samettoolidel ja vaatasime kuldtuttidega kaunistatud rõdusid.
Käisime veel Atomiumi (see molekuli näidis, mis EXPO jaoks püstitati) juures. Sõitsime metrooga vist oma pool tundi, enne kui kohale jõudsime. Kuulikesed läikisid ilusti, aga sees oli jube rahvamass, nii et me ei hakanud trügima. Sõime selle asemel ühe tavalise prae, kus külmad makaronid on sooja kartuliga segamini, jalutasime veidi pargis ja sõitsime tagasi.

Raxi tungival nõudmisel asusin õhtul jälle internetiotsingutele. Läksin joonelt Belgia kõige suurema ja kallima interneti-mobiili-tele vahendaja juurde ja seisin tunnikese järjekorras. Telekat meil ei ole, eks ole. Aga Belgacomist lahkusin ma rõõmsalt modemiga ja teadmisega, et kahe nädala pärast tuleb meile mees, kes meie olematusse telerisse 100 kanalit häälestab.

Minu esimesed töönädalad. Hmmm…. kui peaks ühe sõnaga kirjeldama, siis võib-olla „hullumeelne“ oleks õige. Aga alustame algusest. Esimene pool päeva möödus Welcome Office´s – naeratavad inimesed, paberihunnikud, nõuanded. Sain oma ametimärgi paelaga kaela, et parlamendi uksest ikka sisse lastaks. „Aga kuhu ma nüüd minema pean?“, küsin mina. „Meie ei tea, kas teie ülemus teiega ühendust ei võtnud?“. Haahaa, ei võtnud ja ma ei mäletanud ei oma ülemuse nime ega isegi osakonda mitte. Õnneks oli mul aga olemas töökaaslase telefoninumber, nii et kohale ma igatahes jõudsin. Koti jõudsin maha panna, aga põhimõtteliselt nii kui tooli istusin, pandi juba kaust ette. Tööd on teha küll ja veel. Minu ettekujutus pidevalt kohvipausidel viibivast jalga üle põlve kiigutavast euroametnikust haihtus poole tunni möödudes edasi-tagasi saalivaid kolleege vaadates. Esimene nädal mööduski siis juba uusi oskusi rakendades. Mõisted –konsolideeritud tekst, INI-tekst, MEF, esimesed ja teised lugemised, makrod, istungid, parandused jn e – huhuu….. Väga lihtsustatud kujul on nii, et nädal enne istungit valmistame tekste ette, istungi ajal viime muudatusi sisse ja salvestame, pärast istungit teeme konsolideeritud tekste. Tegelikkuses on kõik omavahel segamini ja samal ajal, kui uueks istungiks teksti teen, peab tegema eelmise istungi või järgmise istungi konsolideeritud teksti, salvestama asju lõplikult jne. Istungite ajal olid tööpäeva päris pikad. Mina sain kõige hiljem kl 19 ära, aga teised olid istunud isegi kl 21ni. Ja mõned meilid muudatustega saabuvad üldse kl 3 öösel, nii et unetud tunduvad siin inimesed olevat.

Mõned toredad seigad ka. Jälgisin arvutist istungit.
*Härra istungi juhataja: “Sooviksin teada anda meie turvaülemale, et situatsioon maskeeritud mehega lahenes: tegemist oli härra see ja sellega, kellel oli protesti märgiks tropp suus.“
*Proua istungi juhataja: “Hakkame hääletama, hakkame hääletama. Palun istuge! Kas keegi üldse kuulab mind? Hallo!“

Tööle lähen jalgsi umbes poole tunniga. Tee viib läbi kahe pargi, nii et täitsa mõnus jalutuskäik.
Mõne ametniku olen ma juba suutnud välja ka vihastada. Nimelt registreeris üks kolleeg mind juba suvel prantsuse keele kursustele. Kuna ma ekstra tasemetestide jaoks ei tahtnud Brüsselisse sõita, alustasin jälle algajates. Kui olin siis tunnikese jälle je m´apelle ja quel âge as-tu?-sid kuulanud, kirjutasin pärast koordinaatorile, et kas oleks võimalik ikka mingi test teha, sest ei taha algusest jälle alustada. Selle peale sain vastuse, et kas ma ikka kujutan ette, kui suure vastutuleku nad on teinud, et mind üldse poole septembri pealt mingile kursusele lubasid … . Aga et no tulgu ma siis testi tegema. Vabandasin siis ette ja taha ja tegin oma testi ära. See oleks küll nali, kui selle põhjal ikka algajates maanduksin, sest ega ma ei mäletanud küll seda grammatikat enam eriti. Proua ametnik lõhkeks vist selle peale.

Mehed saavad omavahel hästi hakkama. Jan Erik oskab juba teiselt riiulilt ajalehti alla tõmmata ,end põlvili sirgu ajades. Pesukuivatusrest on ka väga atraktiivne mänguasi, mida saab tirida-tõmmata. Meil on igal mööblitükil vildid all, nii et poiss saab toa ümbertõstmisega väga edukalt ka üksi hakkama. Söögiisu on ikka mehine.

Näide Belgia külalislahkusest: avalikke wc-sid on Brüsselis suhteliselt vähe. Raxil oli aga väga vaja minna ja nii ta kargaski ühte suvalisse pubisse sisse. Kui ta välja tuli, oli baarimees hõiganud: „Tänan väga, musjöö, jällenägemiseni!“.

Laupäeval käisime Woluve St-Pierre´i linnaosa jazzifestivalil. Festivaliks oli seda küll palju nimetada, aga bänd mängis ja kokteili sai ja mõnus üritus oli täitsa. Mina käisin veel vene poes: vaja oli kaerahelbeid ja musta leiba. Aga seal oli ikka igasugu kaupa: pelmeene muidugi igas variatsioonis, barankasid ja lehmakomme, igasugu „kašasid“ , eesti kohukesi… tagasi tulin pungil kotiga.

Pühapäeval otsustasime mõnda väikesesse linna minna, kus varem käinud polnud. Namur on Brüsselist umbes 60 km kaugusel ja Jan Erik sai autos ilusti hommikuune ära magada. Linnas tegelesime pool päeva kindluse otsa ronimisega. See oli ikka suur ja võimas koht, vaade ülevalt alla linnale ja jõele, kus toimusid skuutrite võistlused, oli muidugi mega. Pärastlõunal pikutasime oma terrassil ja nautisime pea 20-kraadist sooja. Õhtul sõime veel pannkooke ka, nii et kui homme tööle ei peaks minema, oleks elu nagu miška.

Säh sulle internetti!

Oma Belgia „imest“ oleme nüüd lahti. Kui klienditeenindusesse helistasin ja kurtsin, et kiirus on alla 1 mb ja isegi MSN-is ei saa rääkida, Skype`ist rääkimata, siis vastati mulle, et Clearwire ei olegi selleks mõeldud…. Tühistasime lepingu. Järgmisel päeval nägime koridoris teise firma sooduspakkumist ja läksime lepingut vormistama. Ootasin järjekorras, lõpuks sain löögile, uurisin-puurisin tingimusi, aga siis kui lepingu tegemiseks läks, tuli välja, et see firma Etterbeek`i linnaosas oma teenuseid ei pakugi. Uskumatu! Siis helistasin veel ühte kohta, aga seal oli neti kasutus limiteeritud gb-dega, nii et jälle mõttetu. Nii olemegi jälle internetita ja Raxil pole arvutis muud mängida kui Solitaire`t… . Mõnikord istume nagu kaks harakat oma rõdul ja püüame wifit. Vahepeal näkkab ka.

Kolmapäeval oli supertore päev. Päike paistis, ilm oli soe ja meie otsustasime minna …... loomaaeda. Umbes 20 km kaugusel Brüsselist Planckendaelis asub päris suur loomaaed ninasarviku, kaelkirjakute, ahvide, lõvide ja muude suleliste ja karvastega.
Kõige suurema mulje jättis ahvikari, kelle toidukorda me pealt juhtusime nägema. Kõigepealt viskas talitaja apelsinid ja muu hea-parema puuri uste ette ja kui need lahti tehti, hakkas trall pihta. Ruumi paiskusid tumepruunid karvakerad, kes üksteise võidu üritasid kogu toidupoolise oma sõrmede-varvaste-kaenlaaluste-lõuaaluste vahele haarata. Üks üritas nii palju apelsine kahmata, kui sülle mahtus, ja siis neid kasti peita. Kastile lükkas ta aga hoo sisse, andis gaasi ja rallis banaanikoortel sellega teiste eest ära. Paar ahvimammat ronis ringi, pojad seljas, ja karja juht käis neid kordamööda „manitsemas“.
Väga kihvt oli ka eesel, kes oli nagu juhtumisi lõngatünni alla jäänud. Isegi kõrvad olid pikkade tuustidega ääristatud. Jan Erikule meeldisid aga kõige rohkem linnud. Eriti pisikesed papagoid, kes säutsusid ja mööda puuri ringi hüplesid, ja flamingod. Teised lapsed olid tema jaoks ka suur atraktsioon. Loomaaia territooriumil oli muidu üldse väga palju lastele mõeldud mänguväljakuid ja ronimiskohti. Vabalt siblisid ringi naljakad pisikesed linnud, kel olid ülisuured jalad.

Reedel tegime jälle ühe Ikea-tuuri ja nüüd on olemine veel kodusem. Mina mässan kardinatega. Meil on elutoas neli meetrit aknaid, mis ei ole kõik ühel kõrgusel, nii et ma pidin oma traageldamisvõimed proovile panema.

Laupäeval oli siis suurpäev, mil sõitsime Belgia läänepiiri poole Spa linna Mairise ja Thierry pulma. Ilmaga küll ei vedanud, aga pruut oli kaunis ja peig vahva. Registreerimine linnavalitsuses oli üllatavalt soe ja loomulik. Ei olnud seda jalga värvisema võtvat „taa-taada-daad“ ja pruutpaari demonstratiivsisenemist. Pärast registreerimist, kui pisarad kuivanud, mindi mägede-metsade vahel asuvasse kaunisse vanasse häärberisse/lossi, kus pulmapidu toimus.

Meie aga oleme nende nädalate jooksul läbi käinud vist kõik pargid, mis Brüsselis on. Täna hakkasime ka õllefestivalile minema, aga üritus nii vahva ei olnud, et ilusa ilmaga kusagil sees olla, nii et pikutasime jälle veidi pargis muru peal. Pea kohal lendasid papagoid (päris!) ja põõsastes ragistasid skaudid (nädalavahetustel on tõesti kõik kohad neid täis). Reelika, sa kauple endale Belgiasse lähetus välja, sest siin on skautlus ikka massides ja populaarne.


Minul on veel homne päev vabadust ja siis tuleb esimene tööpäev. Väga minulikult olen paksu pabaripataka täitmise kogu aeg edasi lükanud, nii et homme hakkangi jälle pastaka käes hoidmist harjutama.

Anu, aitäh toreda sõnumi eest :)
Evelin, edu veel koera sabaga!

Meil hakkab juba looma ….

Ütlesin ma täna, meie elutuba vaadates. „Minu arust lõi enne ka“, vastas Rax.
Ühesõnaga, oma uues korteris elame juba viiendat päeva, kolm neist veetsime kajavates ilma mööblita tubades. Nüüd on meie Ikea-tuurid end lõpuks ära tasunud ja meil juba on, kus istuda, kus magada ja kus süüa. Aga väga vaevaliselt tuli see kõik. Nimelt on meie majal ülikitsad trepid ja väga kitsas lift. Nii pidimegi end pea hulluks mõtlema, sest kui midagi välja valisime, ei sobinud see jälle mõõtmetelt. Siis ostsimegi asju, mis mahtusid meie pisikesse lifti, et vältida tõstuki tellimise vajadust ehk seda, kui asjad lihtsalt aknast sisse tõstetakse. Sest see on päris kallis. Lõpuks otsustasime siis rentida Ikea furgooni. Süsteem on selline: ostad oma asjad ära, maksad 200 euri tagatisraha, saad autovõtmed, viid oma asjad koju ja sõidad tagasi. Kokku läks selline teenus maksma 10 euri 2 tunni eest. Naljakalt odav, bensiini ei pidanud ka ise sisse ostma.
Raxi jaoks probleem number üks on parkimine. Elame kesklinna ja äärelinna piiril, aga sellises tsoonis, kus elanikud saavad spetsiaalse kaardiga tasuta parkida, aga võõrad mitte. Nii maksime esimesel päeval 150 krooni eest parkimistasu! Teised päevad veetsime Ikeas, nii et need olid muretud. Parkimiskaarte aga väljastatakse konkreetse linnaosa linnavalitsuses vaid kolmapäeviti, nii et Raxil on veel 3 päeva jagu muretsemist, et umbes kilomeetri raadiuses tasuta parkimiskohta leida. Sellest rääkimata, et vahel on ka tasulist kohta raske leida.
Naabritega tutvusime ka. Meie majas on kokku kaheksa korterit ja vähemalt kolmes neist on mudilased. Ühel aafrika perekonnal on kaks last. Küsisin neilt oma nigelas prantsuse keeles parkimise kohta. Nemad said minust aru ja vastasid, aga mina nende vastusest aru ei saanud. Aga Rax sai J Nii et kamba peale räägime kõik asjad selgeks. Alumine naaber oli meiega ise tutvuma sunnitud kell 21.30, kui Rax eriti intensiivselt meie voodikonstruktsiooni kokku klopsis. Tädi väga kuri ei olnud, lihtsalt 1-aastane laps, kellel oli uneaeg, pidi voodis püsti seisma ja röökima, aga muidu kõlas ikka „welcome, welcome“.
Juba teisel sissekolimispäeval lahendasime Raxi probleemi number 2. Internet! Leidsime mingi Belgia ime – Clearwire: ostad boxi, pistad selle juhtme oma arvuti taha ja ongi internet olemas. Olin teiste juttude põhjal juba valmistunud pikkadeks jamadeks adsl-i paigaldamisega, aga see „ime“ töötab küll. Kiirus on küll lubatust poole aeglasem, aga vähemalt lehti saab lugeda.
Täna käis meie maakler meile veel viimaseid dokumente toomas. Laupäeval! Vaeseke on meiega üldse vatti saanud, sest ma ei saanud algul oma kõneposti tööle. Vaatasin, et keegi saadab muudkui sõnumeid, aga kui kuulata tahtsin, siis rääkis tädi mingi pika jutu ette. Lõpuks sain aru, et mingi kood tuleb panna ja sain kõiki maakleri sõnumeid kuulata, kus ta kohusetundlikult üsna lõbusa tooniga ikka ja jälle palus endale helistada sellel ja sellel numbril. Nüüd siis lõpuks on üürilepinguga vist kõik korras, aga teised võtmed ta unustas ikka toomata.
Täna tundsime esimest korda oma terrassist mõnu. Üsna sügisestele ilmadele vahelduseks paistis päike ja väga hea oli seal peesitada. Jan Erik aga ilmutas liiga elavat huvi redeli, väikeste kivikeste ja lillepottide vastu (meil on isegi elupuu), nii et peame mingi barrikadeerimisvariandi välja mõtlema. Jannul on aga ikka nohu. Nina otseselt kinni ei ole, aga löriseb juba nädal aega. Ninapumbaga ta endale eriti ligi ei lase. Kui kellelgi on mõni nipp, kuidas nohuga võidelda, siis andke teada, ta meil ju esimest korda haige.
Hundionu kirjutas oma blogis esimesest koolipäevast. Ja siis ma taipasin, et kogu selle korterimölluga jätsin mina tarkusepäeva hoopis kahe silma vahele. See on ju esimene aasta, mil ma 1. septembril mitte mingi kooliga seotud ei ole. Ja kohe ununeski ära … . Kõige unustamatum on aga ikkagi olnud tudengipõlve esimene päev, mida Hundionu ka nii värvikalt kirjeldas. Olid ajad :)
Aga põhimõtteliselt võib meile ülejärgmisest nädalast juba külla hakata tulema – hakake kohvreid pakkima!

Vihm, pilved, udu, sudu, müra, atsihh, köhh, piparmünditee, villased sokid, taskurätid

Nii võib kokku võtta meie esimese Belgia-nädala. Nimelt veetsime selle köhides-nuusates-palavikus tuigerdades-vetsu pidi joostes. Tegemist oli ühe vägeva viirusega, mille arvatavasti mina lennujaamast üles korjasin. Õnneks olime kordamööda haiged, nii et kui üks oli ühel päeval siruli, siis teine ikka ajas kargud alla. Olen igavesti tänulik L-le, kes lahkelt oma korterit meile kaheks nädalaks kasutada andis ja ise samal ajal riigist ära sõitis. Kui ta oleks haiguste kõrghetkel juhtunud aga koju tulema, siis oleks ta oma otsust tõenäoliselt kibedasti kahetsenud.

Tuju ei teinud paremaks ka ilm: soe oli, aga pilvine ja vihmavinene. Kõige selle krooniks oli aga Jan Erik nii tubli, et hakkas kohe täiesti ametlikult roomama ja esimese hamba serv on ka nagu tunda.

Esimene ilus päev oli laupäev, mille me igati ära kasutasime: veetsime päeva pargis parte ja luikesid jäätisevahvliga söötes (pärast märkasin silti „MITTE MINGIL JUHUL mitte midagi vette visata!), peesitades, jalutades ja niisama mõnusalt chillides.

Kuna me nii haiged olime, ei jõudnud selle nädala jooksul ka eriti korteriotsingutega tegeleda. Siis oli meil aga jäänud vaid üks nädal … . Haarasime härjal sarvist.

Mõned näited kinnisvaramaaklerite tööst Belgias:

1. Helistasin ühe veebilehelt leitud korteripakkumise peale, mis oli muidugi juba välja renditud. Maakleritädi tundus aga väga optimistlik ja nii leppisimegi kohtumise kokku. Kohale jõudnud, pressis ta meid kolmekesi oma pisikesse ülivanasse Peugeot`i ja sõitsime ülejäänud liiklejaid kaugele maha jättes maja ette. Miniseeliku, kõrgete kontsadega saabaste ning väga kaugele/sügavale ulatuva dekolteega noorepoolne maaklerlanna klõbistas välisukse juures oma võtmeid ja kuulutas, et unustas vajaliku maha. Tormas autosse ja lubas kahe minuti pärast tagasi olla. Oligi. Aga ükski umbes 20 võtmest ikka ei sobinud. Ka ühestki läbihelistatud korterist ei tulnud piiksugi. Noor daam pidas siis paar kurja kõnet agentuuriga, pärast mida tuhises kohale tema kolleeg, kes võtme naisele pihku virutas ja jälle gaasi andis. Õhus oli tunda elektrit. Aga vähemalt võti keeras. Korter oli aga jama ja kogu see vaev asjatu. Meie ringivaatamist saatis üha agressiivsemaks muutuv jutt: rentige kohe, paremat nii lühikese ajaga ei saa, see on viimane võimalus jne. Kui me erilist vaimustust üles ei näidanud, viis tädi meid puhisedes jälle agentuuri ette, kuhu olime ennist Jan Eriku käru jätnud. Soovisime viisakalt head aega ning hakkasime end minema sättima. Siis tuli naisel järsku „meelde“, et on veel üks korter. Veel odavam, veel paremas kohas ja ta näitab seda just meile esimesena, sest ta tõesti tahab, et meil veaks . See „vedamine“ seisnes jubeda trammitee äärses korteris, mis oli suitsuhaisust läbi imbunud, mööbel oli Ikea, eelmise sajandi ning prügikasti kõrvalt korjatu segu… Tegime, et välja saime ja tagasi eriti ei vaadanud. Kiire oli ka, sest kl 16 ootas juba järgmine kohtumine teise kinnisvaramaakleriga.
2. Sellele kohale olid meil pea kõik kaardid pandud: äärelinnas, oma aiaga mõnus korter. Keda aga ei saabunud, oli maakler. Varsti sain telefonikõne, et tema ootavat meid maja ees. Aga tuli välja, et hoopis ühe teise maja ees. Ta oli nimelt aadressid segamini ajanud ja „meie“ korteri võtit ta tuua enam ei saa…. . Sel hetkel mõtlesin, et läheme esimese lennuga Eestisse tagasi. Aga teisel hetkel kuulsin maaklerit ütlevat, et ta võib ju meile seda korterit näidata, mille ees ta juba on. Kui suuremeelne temast! Aga vaatamas me käisime ja peaaegu jah-sõna ütlesime. Paljuski ka selle pärast, et lihtsalt ei viitsinud enam otsida ja suur terrass peibutas ka.

Järgmisel päeval käisime küll veel üht majakest vaatamas. Tunduski liiga hea, et olla tõsi: aiaga majake osutus ühe perekonna aiamajakeseks. Perekond koosnes abielupaarist: saksa naisest ja egiptuse päritolu mehest, kes ca 40 aastat Belgias elanud. Rax oleks päeva pealt sinna jäänud – talle tundus toredana võimalus leida hommikul vuntsiline pensionär oma akna eest päevitamas. On, kellega juttu ajada. Mina aga vajan rohkem privaatsust ja vähem vuntsilisi pensionäre. Asja otsustas tädike, kes meile kohe kohvilaua kattis ja igatpidi tõestas, et ihkab kangesti meist kõike teada ja kui tore oleks Jan Erikut tuti-plutitamas käia … .

Täna jätkus draama teemal „Kinnisvaramaakler ja võti“. Pidi olema suurpäev, mil pidulikult oma uude „penthouse“ korterisse maabume. Pakkisime-toppisime nii palju asju kui võimalik autosse ja sõitsime rõõmsalt Cap Sud`i kontori poole. Algus tundus paljutõotav: maakler Jeremy oli saatnud vajalikud dokumendid korteri omanikule ning too pidi õhtul need tagasi faksima. Aga! Omanik ei olnud midagi öelnud selle kohta, kas meile võib võtme juba kätte anda, ja meilitsi teda rohkem tabada ei õnnestunud (omanik oli reisil). Nii et pöörasime täislaaditud auto nina ümber ja palavikus-köhas-nohus Rax sai veel 3 korda ümber bloki parkimiskohta otsida. Täielik ebaõnn! Eks näis, mis homme saab ...