Terve eelmise nädala olin üksi tööl. Suht vähe oli teha ja täitsa mõnus oli vahepeal oma asjadega ka tegeleda.

Laupäeva hommik tabas meid mõttelt, et kindlasti peab kuhugi minema, sest päike ju paistab. Aga kuhu? Isegi autosse istudes polnud õrna aimugi, aga lõpuks otsustasime kiirelt Antwerpeni kasuks, sest Rax polnud seal ju käinud. Tavaliselt sätime autosõidu Jan Eriku uneajale, aga seekord jäi ta alles siis tuttu, kui meie juba kesklinnale lähenesime. Et unise Jan Erikuga pole linna peal just kõige toredam käia, siis vaatas Rax kähku GPSist kõige lähema "maalilise loodusvaate" välja ja võtsimegi siis 35 km ette, et laps saaks ilusti magada ja meie vaadet nautida. Imelikul kombel läks aga ümbrus aina tööstuslikumaks: sadamad, kraanad, tuumajaam(?). Minul hakkas bensiinist kahju ja arvasin, et võiks tagasi pöörata. Rax oli aga kindel nagu kalju, et kui juba teekond alustatud, tuleb see ka lõpule viia, mis on küll tavaliselt minu argument. Varsti asendusidki tehased suurte põldudega. Autotee muutus kitsaks ja poriseks ja lõpuks leidsime end ikka tõeliselt eikellegimaalt. GPS teatas, et "Olete jõudnud sihtkohta" ja meie kobisime välja. Meie ees oli lambaid täis nõlvak, aga üles läks trepp ja seal oli ka istumispink. Avanev vaade oli meeletu udu tõttu veidi piiratud, aga oli aru saada, et tegemist oli mingi kanaliga, kus sõitis tervelt neli laevukest. Vaatasime seda kenadust oma paar minutit ja siis asusime kingataldu lambapabulatest puhtaks rookima ... .
Antwerpenisse jõudes magas Jan Erik ikka veel. Ta ei ärganud ka siis, kui talle kombinesooni selga panime ja kärru tõstsime. Nii et tõeline ime. Me saime isegi tükk aega linna peal jalutada ja poole oma nuudliroast ära süüa, enne kui ta silma lahti tegi. Sõime sealsamas hiinakas, kus Mampsligagi paar aastat tagasi. Linna peal liikus aga meeletu mass inimesi, sest tuli välja, et on kätte jõudnud oktoobri allahindluste aeg. Siis lähevad inimesed veidi hulluks. Me ostsime ka veidi riideid, mis olid poole hinnaga ja millegipärast tundus mulle, et hädasti läheks vaja üht punast käekotti. Koju jõudes muidugi tuli meelde, et mul juba on üks ... . Kuidas küll sellised asjad poes tihti meelest ära lähevad?

Pühapäeval tegi Rax "loomulikust intelligentsist" ülihead kanasuppi juustuga: Kanafilee tuleb puljongis ära keeta, sibulad praadida, teha jahukaste, kõik kokku segada, sisse panna täitsa tavalist juustu, keeta natuke ja maitsestada soola ja pipraga. Peale veel saiakoorukesi puistata ........nämm.

Siis vurasime autoga Silveri ja Margoti poole, laadisime nemad ja lapse ja käru ka veel peale ja põrutasime Meise botaanikaaeda.

See oli lihtsalt üks suur ilus park, tiigi ja väikese lossiga.

Kuigi ilm polnud kiita ja Jan Erik ei tahtnud isegi süles rahulik püsida oli jalutada hästi tore. Päev lõppes veel cappuchino ja šokolaaditordiga.

Istun töö juures ja mul on isegi aega blogisse midagi kirjutada - uskumatu!
Jah, kolleegid on Strasbourg´is ja mina kolme juristiga siin. Enda arust midagi väga hullu veel kokku keeranud ei ole, aga eks käkid tulevad ikka hiljem välja.

Tavaliselt käingi kolleegidega söömas ja avastasin sel nädalal, et pean end selles vallas ka organiseerima. Siin lepivad kõik oma sõprade/tuttavate/teistes sektsioonides töötavate kolleegidega lõunatamise aja kokku. Tavaliselt kohtutakse söökla ees, mis tähendab seal kindlatel kellaaegadel suisa ummistust. Veidi hiljem on seal otsiva pilguga inimesed, kelle lõunapartner on hiljaks jäänud. Seisin minagi täna koos nendega ja ühistunne oli täitsa tugev. Õnneks saabus Lisa 10 minuti pärast. Lisa on ühe saksa MEPi (member of the EP = parlamendi liige) assistent. MEPide assistentidel tundub ikka huvitav elu olevat: igasugu koosolekud ja komandeeringud ja erinevad tööülesanded. Ah, mis ma virisen, pean enne enda omad selgeks saama. Ja meil on ka huvitavad tekstid, näiteks hääletatakse homsel istungil üht lendamisega seotud teksti:
"...arvestades, et komisjon esitas komisjoni määruse eelnõu, millega täiendatakse tsiviillennundusjulgestuse ühiseid põhistandardeid, lisades ELi lennujaamades reisijate kontrollimise lubatud meetodite hulka nn kehaskannerid, s.t seadmed, millega tehakse inimestest skaneeritud kujutis justkui nad oleksid alasti, mis võrdub virtuaalse alastiolekus läbiotsimisega".
"...arvestades, et ei ole ka läbi viidud ühtegi uuringut selliste seadmete võimalike mõjude kohta reisijate tervisele..."
Nii et kui see määrus vastu võetakse, siis hakkab turvakontrollidel küll huvitav elu olema. Lähevad kohe rõõmuga tööle :)

Meid siin ähvardatakse veel suurema töökoormusega. Nimelt tuli ülemustelt kiri, et 2009. I pooles ei võimaldata enam töö ajast keelekursustel käimist. Õnneks olen mina veel see inimene, kes alles teist võõrkeelt õpib ja seda nad ei tohi keelata. Enamusel on siin ikka 4-5 keelt omandatud/omandamisel.

Nädalavahetusel me seekord kusagile kaugemale ei sõitnud. Laupäeva õhtul käisime Silveril ja Margotil külas, jõime väga head veini ja sõime väga head kiish´i (kirjutatakse vist nii). Ka hundionu blogi lugemine viib mind pidevalt mõttele, et peaks ise ka midagi toredat kokkama. Siiani on aga ikka täielik null. Kui ilmad koledamaks lähevad ja nädalavahetusel välja ei kipu, siis küpsetan ka midagi erilist! Ahhaa, meelde tuli! Meil pole ju ahju :( Mingi väike kökats on, aga küpsetuskvaliteet pole just kiita. Siis tuleb .... keeta/praadida? Ideid?!

Pühapäeval otsustasime vanalinna minna. Meie linnaosas on tol päeval kõik poed suletud, aga olin just töökaaslaste käest teada saanud, et keskuses on üks tore nõudepood ka pühapäeval lahti. Linnas oli möll: inimesi palju, kohvikud täis, poodides sagimist kui palju. Mina sain kõik, mis tahtsin: nii suhkru- kui ka võitoosi. Ma lihtsalt ei saa ilma suhkrutoosita, kust saab lusikaga suhkrut võtta, elada. Ja ilus võitoos teeb kohe hommiku ilusamaks :)

Mõtlesin, et kirjutan natuke Brüsseli hindadest. Muidu on hinnad ikka nõksa kallimad kui meil, aga mõned kindlad asjad on jube kallid ja teised imelikult odavad. Näiteks on igasugu saialised valdavalt odavad, aga meile ju meeldib must leib. Meie must päevalilleseemnetega lemmikleib maksab näiteks 3€ (45 krooni), kusjuures see ei ole üldse suur. Liiter normaalset piima maksab 1.46€ (23 krooni). Normaalne piim on siis see, mis ka pool kuud säilib, aga on vähemalt külmaletis. Ülejäänud seisavad niisama nurgas ja kehtivusaeg ulatub poole aastani vist. Lihatooted on päris kallid, juustud aga suht hea hinnaga. Valik on ka muidugi meeletu. Puuviljad on päris soolase hinnaga, samas hooajakaup mitte - ostame pidevalt ananassi, mille tükihind on 1€.
Väljas söömas käimiseks tuleb tengelpung ka ikka puuga selga võtta, alla 20€ korralikus kohas ikka söödud ei saa. Õnneks saan mina töö juures väga hea hinnaga lõunatada: parlamendi sööklas saan tavaliselt ikka 5 euroga nii prae kui salati. Raxile meeldivad üle kõige türklaste dürümid (türgi leiva sisse on keeratud kebabiliha, igasugu salatit ja friikartulit), see maksab 3.50 ja kõhu saab täitsa täis. Jan Eriku purgikad on ka päris soolase hinnaga: kahese komplekti eest tuleb umbes 2.30€ välja käia ja siis on väga hästi saadud.

Avastasime päris normaalse hüpermarketi veel ja ühel õhtul tõstsime piimaleti kõrvalt ka teleri omale korvi. Nii et nüüd oleme ikka maailmaga ühenduses. Reedel käis tehnik ka kohal ja ühendas kõik vajalikud asjad ära. See tähendab nüüd seda, et meil on koridorikapis kaks plinkivat kasti ja aknalaud on ka kopsikuid täis. Aga lõpuks on internet olemas ja uudiseid saab ka vaadata ja mis sa hing veel tahta oskad. Näiteks käisime eile kohvikus ja imestasime töökaaslastega, et istungisaalis selline tunglemine on. Õhtul sain CNNist teada, et liikmesriikide esindajad arutasid finantskriisi asju. No vot, muidu istud oma kapslis nii sees, et ei tea üldse, mis enda ümber toimub.

Ilm on viimase paari nädala jooksul väga mõnus olnud. Pistsin oma villased mütsid-sallid tagasi kappi tagasi ja käin jaki hõlmade lehvides. Aga kui ilmad juba külmad olid, siis vaatasime Raxiga õudusega, kuidas Belgia vanemad oma lapsi riietavad. Minu kõrvad igatahes juba külmetasid, aga Jan Eriku vanused lapsed olid ikka palja pea ja mõned ka lühikeste! pükstega. Ja ma olen kindel, et nad ei olegi haiged. Lihtsalt karastatud. Aga ise küll ei julge. Mõtlesin, et küsime pilti teha - paneme sissepakitud Jan Eriku poolpalja lapse kõrvale. Aafriklastest üldse ei räägi, nad käivad lume sees ka oma plätadega.

Eelmine nädal oli Raxil ja Jan Erikul päris tegus. Mehed käisid koos kesklinna pool turul koos Silveri ja Kaspariga ja olid päev otsa pargis ja Silveri pool külas.

Nädalavahetus oli jälle imeilus ja soe ning me otsustasime mägedesse põrutada: 130 km Brüsselist La Roche´i linna, mis on suhteliselt Belgia Ardennide alguses. Kui Brüsselist lahkudes paistis päike ja päev tõotas tulla täitsa suvine, siis mida mägisemaks läks, seda pimedamaks ja udusemaks ümbrus muutus. La Roche´is võtsid inimesed meid vastu suisa vatijopedes. Õnneks tuli aga päike varsti välja ja me ei pidanud oma õhukeste riietega külmetama. Linn ise oli ikka tõeline turismimeka: inimesed kanuutasid jõel, matkasid, sõitsid jalgratastega ja turnisid kindluses. Meie alustasime päeva türklase juures dürümiga ja siis põrutasime mööda mäenõlva üles vaadet nautima. Oli ikka ilus küll: puude lehed hakkavad juba vaikselt värviliseks minema. Järjekordse kindluse vallutasime ka ära. Belgia jäi sõjast suhteliselt puutumata, nii et neid chateau´sid on siin tõesti jalaga segada, üks võimsam kui teine. Õhtul jalutasime veel metsa vahel, Jan Erik magas kärus, aga see tee oli nii käbine, et kolisime varsti alla tagasi. Tagasisõit jäi veidi hilja peale ja Jan Erikule viimased 15 minutit ikka üldse ei meeldinud enam autos olla, millest ta ka valjuhäälselt teada andis.
Ma juba täitsa muretsen novembri Strasbourg´i sõidu pärast. Mehed tulevad ju ka kaasa, autoga läheme, aga sinna sõidab 4 tundi. Ei kujuta ette, millega me poissi siis need 3 tundi lõbustame, mis magamisest üle jääb, sest autos ta ju üle 40 minuti eriti ei maga.

Minul saab homme täpselt kuu aega tööl oldud. Võib öelda, et algus oli ikka päris karm ja kiire. Nüüd on isegi rohkem aega. Tegelikult sõltub meie töö täielikult teiste inimeste töötempost: näiteks on käimas istungieelne nädal, mil tuleb tekstid ette valmistada - kiire, kiire, kiire. Meie aga oleme paar päeva lihtsalt jalga kõigutanud, sest tõlkeid pole. Ju nad siis nädala lõpus kõik korraga tulevad ja siis on hullumaja. Üldiselt hakkan aga asjadele juba pihta saama. Järgmisel nädalal sõidavad teised Strasbourg´i ja mina pean siin üksi hakkama saama. Saab näha, kas mingi käki ka kokku keeran. Aga mina sõidan 17.-20. nov ja 15.-18. dets sinna Prantsuse väikelinna. Uskumatu on see korraldus ikka küll: terve parlament kolitakse nädalaks ümber, et teha lihtsalt sedasama tööd, mida Brüsselis niikuinii teed. See eeldab aga rongi- ja lennupiletite broneerimist, hotelli leidmist... Igaüks peab endale ise elamise leidma ja kuna enamikul on hotell broneeritud juba aastaks, siis on hea hinnaga hotelli väga raske leida. Selleks aastaks sain ühe töökaaslase oma, aga 2009.-ks leidmine on juba peavalu. Eriti kui on vaja sellist, kus Rax ja Jan Erik ka end 4 päeva jooksul mõnusalt tunneksid.
Istungit jälgides satun ma pidevalt mingite naljakate kommentaaride peale. Ei tea, kas lihtsalt mina juhtun arvuti sel hetkel lahti tegema või ajavadki nad sealt pidevalt sellist juttu. Eelmisel korral üks kaebas, et parlament on nagu turuplats ja tööd ei saa teha: "Me oleme ikkagi parlament!". Nimelt toimus sel korrusel tol hetkel tõesti palju: hiina fotonäitus, belgia šokolaadid olid väljas ja poolakad kallasid viina.

Eile käisime jälle IKEAs, mõtlesime et ostame veel ühe tugitooli. Kui kodus lahti võtsime, tuli välja, et puitraam on nõksa heledam kui sellel, mis meil juba on... Nädalavahetusel ostsin Raxile jope - Columbia oma oli hea hinnaga. Koju jõudes tuli välja, et see on naiste oma... . Nüüd tuleb tagasiviimisega tegeleda.

Vahepeal on oktoober kätte jõudnud ja sellega koos ka jahedad vihmased ilmad.

Seekord oli meil eriti kummaline nädalavahetus. Ma ei mäleta, kas olen maininud, et reedeti, v.a. kord kuus istunginädalal, lõpevad tööpäevad kl 13. Lühikesed reeded on väga mõnusad, päris palju jõuab ära teha. Meie otsustasime minna telerit ostma teise linna otsa. See oli aga viga, sest ka kõik teised inimesed sõidavad reedeti Brüsselis absoluutselt igas suunas ja igal pool on väga palju autosid. Kuigi GPS juhatas meid ilusti kohale, poodi me üles ei leidnudki. Jan Erik hakkas ka hirmsasti koju tahtma ja nii me otsa ümber keerasimegi. See aga tähendas veel umbes tunnikest ummikutes istumist. Laupäeval astusime samasse ämbrisse: aitasime mu töökaaslasel pakki koju viia ja leidsime end taas kesklinna ummikutest. Lubatud kl 15 asemel jõudsime koju kl 17, aga õnneks jäid külalised veel hiljemaks. Kutsusime nimelt Silveri ja Margoti koos väikese Kaspariga enda juurde pannkooke sööma. Oli väga mõnus õhtu ja pannkoogid tulid ka hästi välja. Jan Erik oli väga julge ja tahtis kohe külalistele sülle minna ja hakkas huule peale võrr-võrr tegema. Nemad olid meie teised külalised, minu endine koolikolleeg, lätlanna, käis ka vahepeal ja kinkis Jan Erikule juba suure poisi lusika ja kahvli.

Täna öösel oli naljakas seik. Unustasin riided terrassile kuivama, aga öösel tõusis päris kõva torm. Ärkasin mingi kobina peale üles ja märkasin akna taga aluspükstes Raxi, kes tuulega võideldes minema lendavat pesu päästis … . Kampsun oli ka ikka seljas :)

Täna (pühapäeval) joosti Brüsselis maratoni. Me mõtlesime ka starti vaatama minna, aga ilm pööras selliseks, et ei tahtnud nina ka välja pista. Vaesed jooksjad, 42 km vihmas ikkagi. Olime siis mõnusalt kodus soojas: keerasime radika põhja ja vaatasime filmi. Silverilt laenasime neid terve hunniku.

Prantsuse keeles olen nüüd teisel tasemel … khmm, kus on ikka saavutus. Uus hommikune grupp ei ole nii tore kui eelmine, aga mis siis. Hommikuti on parem käia ka, jõuab lõuna ajal ilusti sööma ja ei pea võileiva peal elama. Tööl on ikka päris kiire tempo peal, sain oma esimese konsolideeritud tekstiga ka ühele poole. Järgmisel nädalal on õnneks vaid 2-päevane miniistung.

Huvitavaid inimesi kohtab ikka. Ühel õhtul küsis üks inglanna minult teed. Oli esimest päeva Brüsselis praktikal olles restorani läinud ja nüüd ei mäletanud, kus hotell asus. Jalutasin siis temaga ühe peatusevahe julgestuseks kaasa. Terve selle aja sain mina vist vaid paar sõna poetada, targemaks sain aga neiu eluloo ja elu eesmärkide koha pealt. Tegu oli verivärske juristiga, kes sai 5 kuuks komisjoni praktikale. Ta oli sellest kõigest nii vaimustuses …, võimukoridorid, poliitika, keskpunkt, kus Euroopa asju paika pannakse … jne. Pärast hakkasin mõtlema, et nii kihvt oleks ise ka oma saavutustest nii vaimustuses olla. Tegelikult ongi ju vahva olla multikultuurses Euroopa suurlinnas tähtsa poliitika keskel. Mis siis, et väike mutrike. Mnjah.

Esmaspäeval on siin transpordistreik, miski peale takso ei sõida. Sügisel nad tavaliselt siin ikka streigivad. Riik seisab neil küll niigi vaid traagelniitidega koos – vahepeal taheti päris pooleks lüüa. Kaks suuremat Belgia panka oleks ka pankrotti läinud, kui neid riigistatud poleks. Nii et jõuab see majanduskriis ikka igale poole.