Vahepeal on oktoober kätte jõudnud ja sellega koos ka jahedad vihmased ilmad.

Seekord oli meil eriti kummaline nädalavahetus. Ma ei mäleta, kas olen maininud, et reedeti, v.a. kord kuus istunginädalal, lõpevad tööpäevad kl 13. Lühikesed reeded on väga mõnusad, päris palju jõuab ära teha. Meie otsustasime minna telerit ostma teise linna otsa. See oli aga viga, sest ka kõik teised inimesed sõidavad reedeti Brüsselis absoluutselt igas suunas ja igal pool on väga palju autosid. Kuigi GPS juhatas meid ilusti kohale, poodi me üles ei leidnudki. Jan Erik hakkas ka hirmsasti koju tahtma ja nii me otsa ümber keerasimegi. See aga tähendas veel umbes tunnikest ummikutes istumist. Laupäeval astusime samasse ämbrisse: aitasime mu töökaaslasel pakki koju viia ja leidsime end taas kesklinna ummikutest. Lubatud kl 15 asemel jõudsime koju kl 17, aga õnneks jäid külalised veel hiljemaks. Kutsusime nimelt Silveri ja Margoti koos väikese Kaspariga enda juurde pannkooke sööma. Oli väga mõnus õhtu ja pannkoogid tulid ka hästi välja. Jan Erik oli väga julge ja tahtis kohe külalistele sülle minna ja hakkas huule peale võrr-võrr tegema. Nemad olid meie teised külalised, minu endine koolikolleeg, lätlanna, käis ka vahepeal ja kinkis Jan Erikule juba suure poisi lusika ja kahvli.

Täna öösel oli naljakas seik. Unustasin riided terrassile kuivama, aga öösel tõusis päris kõva torm. Ärkasin mingi kobina peale üles ja märkasin akna taga aluspükstes Raxi, kes tuulega võideldes minema lendavat pesu päästis … . Kampsun oli ka ikka seljas :)

Täna (pühapäeval) joosti Brüsselis maratoni. Me mõtlesime ka starti vaatama minna, aga ilm pööras selliseks, et ei tahtnud nina ka välja pista. Vaesed jooksjad, 42 km vihmas ikkagi. Olime siis mõnusalt kodus soojas: keerasime radika põhja ja vaatasime filmi. Silverilt laenasime neid terve hunniku.

Prantsuse keeles olen nüüd teisel tasemel … khmm, kus on ikka saavutus. Uus hommikune grupp ei ole nii tore kui eelmine, aga mis siis. Hommikuti on parem käia ka, jõuab lõuna ajal ilusti sööma ja ei pea võileiva peal elama. Tööl on ikka päris kiire tempo peal, sain oma esimese konsolideeritud tekstiga ka ühele poole. Järgmisel nädalal on õnneks vaid 2-päevane miniistung.

Huvitavaid inimesi kohtab ikka. Ühel õhtul küsis üks inglanna minult teed. Oli esimest päeva Brüsselis praktikal olles restorani läinud ja nüüd ei mäletanud, kus hotell asus. Jalutasin siis temaga ühe peatusevahe julgestuseks kaasa. Terve selle aja sain mina vist vaid paar sõna poetada, targemaks sain aga neiu eluloo ja elu eesmärkide koha pealt. Tegu oli verivärske juristiga, kes sai 5 kuuks komisjoni praktikale. Ta oli sellest kõigest nii vaimustuses …, võimukoridorid, poliitika, keskpunkt, kus Euroopa asju paika pannakse … jne. Pärast hakkasin mõtlema, et nii kihvt oleks ise ka oma saavutustest nii vaimustuses olla. Tegelikult ongi ju vahva olla multikultuurses Euroopa suurlinnas tähtsa poliitika keskel. Mis siis, et väike mutrike. Mnjah.

Esmaspäeval on siin transpordistreik, miski peale takso ei sõida. Sügisel nad tavaliselt siin ikka streigivad. Riik seisab neil küll niigi vaid traagelniitidega koos – vahepeal taheti päris pooleks lüüa. Kaks suuremat Belgia panka oleks ka pankrotti läinud, kui neid riigistatud poleks. Nii et jõuab see majanduskriis ikka igale poole.