Ohh, meil pole IKKA internetti, nii et postitan nüüd kahe nädala tegemised.

21. septembril, pühapäeval oli Brüsselis ametlik autovaba päev. Inimesed sõitsid hordidena keset sõiduteid ratastel ja rulluiskudel, mõned autod, kes olid julgenud garaažist välja tulla, ootasid alandlikult oma sõidukorda.
Meie külastasime Teise maailmasõja järgseid arhitektuuripärandeid „Journées du patrimoine“ raames: terve nädalavahetuse olid uksed lahti asutustel, mis tavaliselt avalikkuse eest suletud või tasulised. Laupäeval käisime vabamüürlaste templis. Kõige naljakam oli selle maja fassaad: seda peaaegu polnudki. Täiesti tavaline kolmekordne maja, mis, nagu ikka Belgias, on teiste vahele kinni kiilutud. Astusime siis ebalevalt trepikotta ja meid juhatati edasi, kuni jõudsime kolme erineva templini. Kõik oli väga salapärane ja sümbolitega pikitud. Kui oleks prantsuskeelsetest giididest paremini aru saanud, oleks veel huvitavam olnud. Kuninglikus ooperiteatris käisime ka korraks sees, istusime pisikestel punastel samettoolidel ja vaatasime kuldtuttidega kaunistatud rõdusid.
Käisime veel Atomiumi (see molekuli näidis, mis EXPO jaoks püstitati) juures. Sõitsime metrooga vist oma pool tundi, enne kui kohale jõudsime. Kuulikesed läikisid ilusti, aga sees oli jube rahvamass, nii et me ei hakanud trügima. Sõime selle asemel ühe tavalise prae, kus külmad makaronid on sooja kartuliga segamini, jalutasime veidi pargis ja sõitsime tagasi.

Raxi tungival nõudmisel asusin õhtul jälle internetiotsingutele. Läksin joonelt Belgia kõige suurema ja kallima interneti-mobiili-tele vahendaja juurde ja seisin tunnikese järjekorras. Telekat meil ei ole, eks ole. Aga Belgacomist lahkusin ma rõõmsalt modemiga ja teadmisega, et kahe nädala pärast tuleb meile mees, kes meie olematusse telerisse 100 kanalit häälestab.

Minu esimesed töönädalad. Hmmm…. kui peaks ühe sõnaga kirjeldama, siis võib-olla „hullumeelne“ oleks õige. Aga alustame algusest. Esimene pool päeva möödus Welcome Office´s – naeratavad inimesed, paberihunnikud, nõuanded. Sain oma ametimärgi paelaga kaela, et parlamendi uksest ikka sisse lastaks. „Aga kuhu ma nüüd minema pean?“, küsin mina. „Meie ei tea, kas teie ülemus teiega ühendust ei võtnud?“. Haahaa, ei võtnud ja ma ei mäletanud ei oma ülemuse nime ega isegi osakonda mitte. Õnneks oli mul aga olemas töökaaslase telefoninumber, nii et kohale ma igatahes jõudsin. Koti jõudsin maha panna, aga põhimõtteliselt nii kui tooli istusin, pandi juba kaust ette. Tööd on teha küll ja veel. Minu ettekujutus pidevalt kohvipausidel viibivast jalga üle põlve kiigutavast euroametnikust haihtus poole tunni möödudes edasi-tagasi saalivaid kolleege vaadates. Esimene nädal mööduski siis juba uusi oskusi rakendades. Mõisted –konsolideeritud tekst, INI-tekst, MEF, esimesed ja teised lugemised, makrod, istungid, parandused jn e – huhuu….. Väga lihtsustatud kujul on nii, et nädal enne istungit valmistame tekste ette, istungi ajal viime muudatusi sisse ja salvestame, pärast istungit teeme konsolideeritud tekste. Tegelikkuses on kõik omavahel segamini ja samal ajal, kui uueks istungiks teksti teen, peab tegema eelmise istungi või järgmise istungi konsolideeritud teksti, salvestama asju lõplikult jne. Istungite ajal olid tööpäeva päris pikad. Mina sain kõige hiljem kl 19 ära, aga teised olid istunud isegi kl 21ni. Ja mõned meilid muudatustega saabuvad üldse kl 3 öösel, nii et unetud tunduvad siin inimesed olevat.

Mõned toredad seigad ka. Jälgisin arvutist istungit.
*Härra istungi juhataja: “Sooviksin teada anda meie turvaülemale, et situatsioon maskeeritud mehega lahenes: tegemist oli härra see ja sellega, kellel oli protesti märgiks tropp suus.“
*Proua istungi juhataja: “Hakkame hääletama, hakkame hääletama. Palun istuge! Kas keegi üldse kuulab mind? Hallo!“

Tööle lähen jalgsi umbes poole tunniga. Tee viib läbi kahe pargi, nii et täitsa mõnus jalutuskäik.
Mõne ametniku olen ma juba suutnud välja ka vihastada. Nimelt registreeris üks kolleeg mind juba suvel prantsuse keele kursustele. Kuna ma ekstra tasemetestide jaoks ei tahtnud Brüsselisse sõita, alustasin jälle algajates. Kui olin siis tunnikese jälle je m´apelle ja quel âge as-tu?-sid kuulanud, kirjutasin pärast koordinaatorile, et kas oleks võimalik ikka mingi test teha, sest ei taha algusest jälle alustada. Selle peale sain vastuse, et kas ma ikka kujutan ette, kui suure vastutuleku nad on teinud, et mind üldse poole septembri pealt mingile kursusele lubasid … . Aga et no tulgu ma siis testi tegema. Vabandasin siis ette ja taha ja tegin oma testi ära. See oleks küll nali, kui selle põhjal ikka algajates maanduksin, sest ega ma ei mäletanud küll seda grammatikat enam eriti. Proua ametnik lõhkeks vist selle peale.

Mehed saavad omavahel hästi hakkama. Jan Erik oskab juba teiselt riiulilt ajalehti alla tõmmata ,end põlvili sirgu ajades. Pesukuivatusrest on ka väga atraktiivne mänguasi, mida saab tirida-tõmmata. Meil on igal mööblitükil vildid all, nii et poiss saab toa ümbertõstmisega väga edukalt ka üksi hakkama. Söögiisu on ikka mehine.

Näide Belgia külalislahkusest: avalikke wc-sid on Brüsselis suhteliselt vähe. Raxil oli aga väga vaja minna ja nii ta kargaski ühte suvalisse pubisse sisse. Kui ta välja tuli, oli baarimees hõiganud: „Tänan väga, musjöö, jällenägemiseni!“.

Laupäeval käisime Woluve St-Pierre´i linnaosa jazzifestivalil. Festivaliks oli seda küll palju nimetada, aga bänd mängis ja kokteili sai ja mõnus üritus oli täitsa. Mina käisin veel vene poes: vaja oli kaerahelbeid ja musta leiba. Aga seal oli ikka igasugu kaupa: pelmeene muidugi igas variatsioonis, barankasid ja lehmakomme, igasugu „kašasid“ , eesti kohukesi… tagasi tulin pungil kotiga.

Pühapäeval otsustasime mõnda väikesesse linna minna, kus varem käinud polnud. Namur on Brüsselist umbes 60 km kaugusel ja Jan Erik sai autos ilusti hommikuune ära magada. Linnas tegelesime pool päeva kindluse otsa ronimisega. See oli ikka suur ja võimas koht, vaade ülevalt alla linnale ja jõele, kus toimusid skuutrite võistlused, oli muidugi mega. Pärastlõunal pikutasime oma terrassil ja nautisime pea 20-kraadist sooja. Õhtul sõime veel pannkooke ka, nii et kui homme tööle ei peaks minema, oleks elu nagu miška.