Vihm, pilved, udu, sudu, müra, atsihh, köhh, piparmünditee, villased sokid, taskurätid

Nii võib kokku võtta meie esimese Belgia-nädala. Nimelt veetsime selle köhides-nuusates-palavikus tuigerdades-vetsu pidi joostes. Tegemist oli ühe vägeva viirusega, mille arvatavasti mina lennujaamast üles korjasin. Õnneks olime kordamööda haiged, nii et kui üks oli ühel päeval siruli, siis teine ikka ajas kargud alla. Olen igavesti tänulik L-le, kes lahkelt oma korterit meile kaheks nädalaks kasutada andis ja ise samal ajal riigist ära sõitis. Kui ta oleks haiguste kõrghetkel juhtunud aga koju tulema, siis oleks ta oma otsust tõenäoliselt kibedasti kahetsenud.

Tuju ei teinud paremaks ka ilm: soe oli, aga pilvine ja vihmavinene. Kõige selle krooniks oli aga Jan Erik nii tubli, et hakkas kohe täiesti ametlikult roomama ja esimese hamba serv on ka nagu tunda.

Esimene ilus päev oli laupäev, mille me igati ära kasutasime: veetsime päeva pargis parte ja luikesid jäätisevahvliga söötes (pärast märkasin silti „MITTE MINGIL JUHUL mitte midagi vette visata!), peesitades, jalutades ja niisama mõnusalt chillides.

Kuna me nii haiged olime, ei jõudnud selle nädala jooksul ka eriti korteriotsingutega tegeleda. Siis oli meil aga jäänud vaid üks nädal … . Haarasime härjal sarvist.

Mõned näited kinnisvaramaaklerite tööst Belgias:

1. Helistasin ühe veebilehelt leitud korteripakkumise peale, mis oli muidugi juba välja renditud. Maakleritädi tundus aga väga optimistlik ja nii leppisimegi kohtumise kokku. Kohale jõudnud, pressis ta meid kolmekesi oma pisikesse ülivanasse Peugeot`i ja sõitsime ülejäänud liiklejaid kaugele maha jättes maja ette. Miniseeliku, kõrgete kontsadega saabaste ning väga kaugele/sügavale ulatuva dekolteega noorepoolne maaklerlanna klõbistas välisukse juures oma võtmeid ja kuulutas, et unustas vajaliku maha. Tormas autosse ja lubas kahe minuti pärast tagasi olla. Oligi. Aga ükski umbes 20 võtmest ikka ei sobinud. Ka ühestki läbihelistatud korterist ei tulnud piiksugi. Noor daam pidas siis paar kurja kõnet agentuuriga, pärast mida tuhises kohale tema kolleeg, kes võtme naisele pihku virutas ja jälle gaasi andis. Õhus oli tunda elektrit. Aga vähemalt võti keeras. Korter oli aga jama ja kogu see vaev asjatu. Meie ringivaatamist saatis üha agressiivsemaks muutuv jutt: rentige kohe, paremat nii lühikese ajaga ei saa, see on viimane võimalus jne. Kui me erilist vaimustust üles ei näidanud, viis tädi meid puhisedes jälle agentuuri ette, kuhu olime ennist Jan Eriku käru jätnud. Soovisime viisakalt head aega ning hakkasime end minema sättima. Siis tuli naisel järsku „meelde“, et on veel üks korter. Veel odavam, veel paremas kohas ja ta näitab seda just meile esimesena, sest ta tõesti tahab, et meil veaks . See „vedamine“ seisnes jubeda trammitee äärses korteris, mis oli suitsuhaisust läbi imbunud, mööbel oli Ikea, eelmise sajandi ning prügikasti kõrvalt korjatu segu… Tegime, et välja saime ja tagasi eriti ei vaadanud. Kiire oli ka, sest kl 16 ootas juba järgmine kohtumine teise kinnisvaramaakleriga.
2. Sellele kohale olid meil pea kõik kaardid pandud: äärelinnas, oma aiaga mõnus korter. Keda aga ei saabunud, oli maakler. Varsti sain telefonikõne, et tema ootavat meid maja ees. Aga tuli välja, et hoopis ühe teise maja ees. Ta oli nimelt aadressid segamini ajanud ja „meie“ korteri võtit ta tuua enam ei saa…. . Sel hetkel mõtlesin, et läheme esimese lennuga Eestisse tagasi. Aga teisel hetkel kuulsin maaklerit ütlevat, et ta võib ju meile seda korterit näidata, mille ees ta juba on. Kui suuremeelne temast! Aga vaatamas me käisime ja peaaegu jah-sõna ütlesime. Paljuski ka selle pärast, et lihtsalt ei viitsinud enam otsida ja suur terrass peibutas ka.

Järgmisel päeval käisime küll veel üht majakest vaatamas. Tunduski liiga hea, et olla tõsi: aiaga majake osutus ühe perekonna aiamajakeseks. Perekond koosnes abielupaarist: saksa naisest ja egiptuse päritolu mehest, kes ca 40 aastat Belgias elanud. Rax oleks päeva pealt sinna jäänud – talle tundus toredana võimalus leida hommikul vuntsiline pensionär oma akna eest päevitamas. On, kellega juttu ajada. Mina aga vajan rohkem privaatsust ja vähem vuntsilisi pensionäre. Asja otsustas tädike, kes meile kohe kohvilaua kattis ja igatpidi tõestas, et ihkab kangesti meist kõike teada ja kui tore oleks Jan Erikut tuti-plutitamas käia … .

Täna jätkus draama teemal „Kinnisvaramaakler ja võti“. Pidi olema suurpäev, mil pidulikult oma uude „penthouse“ korterisse maabume. Pakkisime-toppisime nii palju asju kui võimalik autosse ja sõitsime rõõmsalt Cap Sud`i kontori poole. Algus tundus paljutõotav: maakler Jeremy oli saatnud vajalikud dokumendid korteri omanikule ning too pidi õhtul need tagasi faksima. Aga! Omanik ei olnud midagi öelnud selle kohta, kas meile võib võtme juba kätte anda, ja meilitsi teda rohkem tabada ei õnnestunud (omanik oli reisil). Nii et pöörasime täislaaditud auto nina ümber ja palavikus-köhas-nohus Rax sai veel 3 korda ümber bloki parkimiskohta otsida. Täielik ebaõnn! Eks näis, mis homme saab ...