Terve eelmise nädala olin üksi tööl. Suht vähe oli teha ja täitsa mõnus oli vahepeal oma asjadega ka tegeleda.

Laupäeva hommik tabas meid mõttelt, et kindlasti peab kuhugi minema, sest päike ju paistab. Aga kuhu? Isegi autosse istudes polnud õrna aimugi, aga lõpuks otsustasime kiirelt Antwerpeni kasuks, sest Rax polnud seal ju käinud. Tavaliselt sätime autosõidu Jan Eriku uneajale, aga seekord jäi ta alles siis tuttu, kui meie juba kesklinnale lähenesime. Et unise Jan Erikuga pole linna peal just kõige toredam käia, siis vaatas Rax kähku GPSist kõige lähema "maalilise loodusvaate" välja ja võtsimegi siis 35 km ette, et laps saaks ilusti magada ja meie vaadet nautida. Imelikul kombel läks aga ümbrus aina tööstuslikumaks: sadamad, kraanad, tuumajaam(?). Minul hakkas bensiinist kahju ja arvasin, et võiks tagasi pöörata. Rax oli aga kindel nagu kalju, et kui juba teekond alustatud, tuleb see ka lõpule viia, mis on küll tavaliselt minu argument. Varsti asendusidki tehased suurte põldudega. Autotee muutus kitsaks ja poriseks ja lõpuks leidsime end ikka tõeliselt eikellegimaalt. GPS teatas, et "Olete jõudnud sihtkohta" ja meie kobisime välja. Meie ees oli lambaid täis nõlvak, aga üles läks trepp ja seal oli ka istumispink. Avanev vaade oli meeletu udu tõttu veidi piiratud, aga oli aru saada, et tegemist oli mingi kanaliga, kus sõitis tervelt neli laevukest. Vaatasime seda kenadust oma paar minutit ja siis asusime kingataldu lambapabulatest puhtaks rookima ... .
Antwerpenisse jõudes magas Jan Erik ikka veel. Ta ei ärganud ka siis, kui talle kombinesooni selga panime ja kärru tõstsime. Nii et tõeline ime. Me saime isegi tükk aega linna peal jalutada ja poole oma nuudliroast ära süüa, enne kui ta silma lahti tegi. Sõime sealsamas hiinakas, kus Mampsligagi paar aastat tagasi. Linna peal liikus aga meeletu mass inimesi, sest tuli välja, et on kätte jõudnud oktoobri allahindluste aeg. Siis lähevad inimesed veidi hulluks. Me ostsime ka veidi riideid, mis olid poole hinnaga ja millegipärast tundus mulle, et hädasti läheks vaja üht punast käekotti. Koju jõudes muidugi tuli meelde, et mul juba on üks ... . Kuidas küll sellised asjad poes tihti meelest ära lähevad?

Pühapäeval tegi Rax "loomulikust intelligentsist" ülihead kanasuppi juustuga: Kanafilee tuleb puljongis ära keeta, sibulad praadida, teha jahukaste, kõik kokku segada, sisse panna täitsa tavalist juustu, keeta natuke ja maitsestada soola ja pipraga. Peale veel saiakoorukesi puistata ........nämm.

Siis vurasime autoga Silveri ja Margoti poole, laadisime nemad ja lapse ja käru ka veel peale ja põrutasime Meise botaanikaaeda.

See oli lihtsalt üks suur ilus park, tiigi ja väikese lossiga.

Kuigi ilm polnud kiita ja Jan Erik ei tahtnud isegi süles rahulik püsida oli jalutada hästi tore. Päev lõppes veel cappuchino ja šokolaaditordiga.