Ütlesin ma täna, meie elutuba vaadates. „Minu arust lõi enne ka“, vastas Rax.
Ühesõnaga, oma uues korteris elame juba viiendat päeva, kolm neist veetsime kajavates ilma mööblita tubades. Nüüd on meie Ikea-tuurid end lõpuks ära tasunud ja meil juba on, kus istuda, kus magada ja kus süüa. Aga väga vaevaliselt tuli see kõik. Nimelt on meie majal ülikitsad trepid ja väga kitsas lift. Nii pidimegi end pea hulluks mõtlema, sest kui midagi välja valisime, ei sobinud see jälle mõõtmetelt. Siis ostsimegi asju, mis mahtusid meie pisikesse lifti, et vältida tõstuki tellimise vajadust ehk seda, kui asjad lihtsalt aknast sisse tõstetakse. Sest see on päris kallis. Lõpuks otsustasime siis rentida Ikea furgooni. Süsteem on selline: ostad oma asjad ära, maksad 200 euri tagatisraha, saad autovõtmed, viid oma asjad koju ja sõidad tagasi. Kokku läks selline teenus maksma 10 euri 2 tunni eest. Naljakalt odav, bensiini ei pidanud ka ise sisse ostma.
Raxi jaoks probleem number üks on parkimine. Elame kesklinna ja äärelinna piiril, aga sellises tsoonis, kus elanikud saavad spetsiaalse kaardiga tasuta parkida, aga võõrad mitte. Nii maksime esimesel päeval 150 krooni eest parkimistasu! Teised päevad veetsime Ikeas, nii et need olid muretud. Parkimiskaarte aga väljastatakse konkreetse linnaosa linnavalitsuses vaid kolmapäeviti, nii et Raxil on veel 3 päeva jagu muretsemist, et umbes kilomeetri raadiuses tasuta parkimiskohta leida. Sellest rääkimata, et vahel on ka tasulist kohta raske leida.
Naabritega tutvusime ka. Meie majas on kokku kaheksa korterit ja vähemalt kolmes neist on mudilased. Ühel aafrika perekonnal on kaks last. Küsisin neilt oma nigelas prantsuse keeles parkimise kohta. Nemad said minust aru ja vastasid, aga mina nende vastusest aru ei saanud. Aga Rax sai J Nii et kamba peale räägime kõik asjad selgeks. Alumine naaber oli meiega ise tutvuma sunnitud kell 21.30, kui Rax eriti intensiivselt meie voodikonstruktsiooni kokku klopsis. Tädi väga kuri ei olnud, lihtsalt 1-aastane laps, kellel oli uneaeg, pidi voodis püsti seisma ja röökima, aga muidu kõlas ikka „welcome, welcome“.
Juba teisel sissekolimispäeval lahendasime Raxi probleemi number 2. Internet! Leidsime mingi Belgia ime – Clearwire: ostad boxi, pistad selle juhtme oma arvuti taha ja ongi internet olemas. Olin teiste juttude põhjal juba valmistunud pikkadeks jamadeks adsl-i paigaldamisega, aga see „ime“ töötab küll. Kiirus on küll lubatust poole aeglasem, aga vähemalt lehti saab lugeda.
Täna käis meie maakler meile veel viimaseid dokumente toomas. Laupäeval! Vaeseke on meiega üldse vatti saanud, sest ma ei saanud algul oma kõneposti tööle. Vaatasin, et keegi saadab muudkui sõnumeid, aga kui kuulata tahtsin, siis rääkis tädi mingi pika jutu ette. Lõpuks sain aru, et mingi kood tuleb panna ja sain kõiki maakleri sõnumeid kuulata, kus ta kohusetundlikult üsna lõbusa tooniga ikka ja jälle palus endale helistada sellel ja sellel numbril. Nüüd siis lõpuks on üürilepinguga vist kõik korras, aga teised võtmed ta unustas ikka toomata.
Täna tundsime esimest korda oma terrassist mõnu. Üsna sügisestele ilmadele vahelduseks paistis päike ja väga hea oli seal peesitada. Jan Erik aga ilmutas liiga elavat huvi redeli, väikeste kivikeste ja lillepottide vastu (meil on isegi elupuu), nii et peame mingi barrikadeerimisvariandi välja mõtlema. Jannul on aga ikka nohu. Nina otseselt kinni ei ole, aga löriseb juba nädal aega. Ninapumbaga ta endale eriti ligi ei lase. Kui kellelgi on mõni nipp, kuidas nohuga võidelda, siis andke teada, ta meil ju esimest korda haige.
Hundionu kirjutas oma blogis esimesest koolipäevast. Ja siis ma taipasin, et kogu selle korterimölluga jätsin mina tarkusepäeva hoopis kahe silma vahele. See on ju esimene aasta, mil ma 1. septembril mitte mingi kooliga seotud ei ole. Ja kohe ununeski ära … . Kõige unustamatum on aga ikkagi olnud tudengipõlve esimene päev, mida Hundionu ka nii värvikalt kirjeldas. Olid ajad :)
Aga põhimõtteliselt võib meile ülejärgmisest nädalast juba külla hakata tulema – hakake kohvreid pakkima!
Ühesõnaga, oma uues korteris elame juba viiendat päeva, kolm neist veetsime kajavates ilma mööblita tubades. Nüüd on meie Ikea-tuurid end lõpuks ära tasunud ja meil juba on, kus istuda, kus magada ja kus süüa. Aga väga vaevaliselt tuli see kõik. Nimelt on meie majal ülikitsad trepid ja väga kitsas lift. Nii pidimegi end pea hulluks mõtlema, sest kui midagi välja valisime, ei sobinud see jälle mõõtmetelt. Siis ostsimegi asju, mis mahtusid meie pisikesse lifti, et vältida tõstuki tellimise vajadust ehk seda, kui asjad lihtsalt aknast sisse tõstetakse. Sest see on päris kallis. Lõpuks otsustasime siis rentida Ikea furgooni. Süsteem on selline: ostad oma asjad ära, maksad 200 euri tagatisraha, saad autovõtmed, viid oma asjad koju ja sõidad tagasi. Kokku läks selline teenus maksma 10 euri 2 tunni eest. Naljakalt odav, bensiini ei pidanud ka ise sisse ostma.
Raxi jaoks probleem number üks on parkimine. Elame kesklinna ja äärelinna piiril, aga sellises tsoonis, kus elanikud saavad spetsiaalse kaardiga tasuta parkida, aga võõrad mitte. Nii maksime esimesel päeval 150 krooni eest parkimistasu! Teised päevad veetsime Ikeas, nii et need olid muretud. Parkimiskaarte aga väljastatakse konkreetse linnaosa linnavalitsuses vaid kolmapäeviti, nii et Raxil on veel 3 päeva jagu muretsemist, et umbes kilomeetri raadiuses tasuta parkimiskohta leida. Sellest rääkimata, et vahel on ka tasulist kohta raske leida.
Naabritega tutvusime ka. Meie majas on kokku kaheksa korterit ja vähemalt kolmes neist on mudilased. Ühel aafrika perekonnal on kaks last. Küsisin neilt oma nigelas prantsuse keeles parkimise kohta. Nemad said minust aru ja vastasid, aga mina nende vastusest aru ei saanud. Aga Rax sai J Nii et kamba peale räägime kõik asjad selgeks. Alumine naaber oli meiega ise tutvuma sunnitud kell 21.30, kui Rax eriti intensiivselt meie voodikonstruktsiooni kokku klopsis. Tädi väga kuri ei olnud, lihtsalt 1-aastane laps, kellel oli uneaeg, pidi voodis püsti seisma ja röökima, aga muidu kõlas ikka „welcome, welcome“.
Juba teisel sissekolimispäeval lahendasime Raxi probleemi number 2. Internet! Leidsime mingi Belgia ime – Clearwire: ostad boxi, pistad selle juhtme oma arvuti taha ja ongi internet olemas. Olin teiste juttude põhjal juba valmistunud pikkadeks jamadeks adsl-i paigaldamisega, aga see „ime“ töötab küll. Kiirus on küll lubatust poole aeglasem, aga vähemalt lehti saab lugeda.
Täna käis meie maakler meile veel viimaseid dokumente toomas. Laupäeval! Vaeseke on meiega üldse vatti saanud, sest ma ei saanud algul oma kõneposti tööle. Vaatasin, et keegi saadab muudkui sõnumeid, aga kui kuulata tahtsin, siis rääkis tädi mingi pika jutu ette. Lõpuks sain aru, et mingi kood tuleb panna ja sain kõiki maakleri sõnumeid kuulata, kus ta kohusetundlikult üsna lõbusa tooniga ikka ja jälle palus endale helistada sellel ja sellel numbril. Nüüd siis lõpuks on üürilepinguga vist kõik korras, aga teised võtmed ta unustas ikka toomata.
Täna tundsime esimest korda oma terrassist mõnu. Üsna sügisestele ilmadele vahelduseks paistis päike ja väga hea oli seal peesitada. Jan Erik aga ilmutas liiga elavat huvi redeli, väikeste kivikeste ja lillepottide vastu (meil on isegi elupuu), nii et peame mingi barrikadeerimisvariandi välja mõtlema. Jannul on aga ikka nohu. Nina otseselt kinni ei ole, aga löriseb juba nädal aega. Ninapumbaga ta endale eriti ligi ei lase. Kui kellelgi on mõni nipp, kuidas nohuga võidelda, siis andke teada, ta meil ju esimest korda haige.
Hundionu kirjutas oma blogis esimesest koolipäevast. Ja siis ma taipasin, et kogu selle korterimölluga jätsin mina tarkusepäeva hoopis kahe silma vahele. See on ju esimene aasta, mil ma 1. septembril mitte mingi kooliga seotud ei ole. Ja kohe ununeski ära … . Kõige unustamatum on aga ikkagi olnud tudengipõlve esimene päev, mida Hundionu ka nii värvikalt kirjeldas. Olid ajad :)
Aga põhimõtteliselt võib meile ülejärgmisest nädalast juba külla hakata tulema – hakake kohvreid pakkima!
1 comment:
Oi! Palju, palju õnne korteri looma saamise puhul! Tulen kindlasti külla. Aga täpsemat plaani saan anda pärast reedet. Mul on üks kole killer kohtumine siis. Aga kui kõik läheb hästi, siis on see viimane säärane kohtumine enne kaitsmist:)
Kallid päikselisest ja tilkuva laega vannitoalisest Ottawast!
Post a Comment