
Eile sai Jan Erik 1-aastaseks. Ma loodan, et see pisike vahva põnn, kes otsustas meie juurde tulla, on oma maailmaga rahul. Tundub küll.
Kuna me olime kõik ikka veidi haiged (köha-nohu), siis otsustasime sünnipäevapeo edasi lükata. Ausalt öeldes oli mul selle üle isegi hea meel, sest Jan Erik külalistest veel suurt ei pea ja mina tahtsin seda päeva üle kõige temaga veeta. Praegu on veel selline aeg, kui saab last tõesti enda „omaks“ pidada. Veidi terroriseerida: kallistada, musitada, siis kui tahta, sülle krahmata või kõdistada. Ikka saad vastuseks naeratuse või kui hästi läheb siis suisa kilkamise. Varsti nii vist enam ei saa, siis tekib see suur ja tugev ISE, kes teab kõige paremini, mis tahtmised hetkel just on. Nii et seda üürikest isetuse aega tuleb veel kähku ära kasutada. Kui praegu Jannu käest midagi ära võtta ja muuga asendada, siis ta mängib rõõmsalt uue asjaga edasi, aga paar korda on juba kõvemat häält ka tehtud, kui mõni eriti krõbisev paberitükk ära võetakse. Lemmikmänguasjad on meil jätkuvalt pisikesed pallid/klotsid/kaaned, mida on hea mööda põrandat taga ajada. Niimoodi võib Jan Erik mõnikord tund aega üksi mängida. Söömine käib ka meelistegevuste alla. Kaubaks läheb kõik, aga kartulipuder porgandiga on viimasel ajal suur lemmik. Putrudel vahet ei tee, peaasi, et moos peal on. Tassist joob ka (vett), aga ise veel söögiriistu käes ei hoia. Sõnu ta veel ei ütle, aga üks kahtlane „emmmm“ kordub küll päris tihti. Muidu tehakse karu- ja lõvihäält ja keelega plääru-lääru häält. Hirmsasti meeldib talle sõrmega emme või issi huule peale võrr-võrr teha. Selle õpetas talle Memm juba suvel selgeks. Enne magamaminekut möllame tavaliselt voodis: Jan Erik kasutab meid ronimisatribuutikana või üritab kreemituubi voodiäärele upitada ja siis jälle alla lükata. Öösiti magab ta nüüd paremini, aga ärkab ikka tihti. Tavaliselt hakkab kl 20 paiku magama sättima – vann ja piim ja väike möll voodis ja siis, kui virin peale tuleb, tekiga sülle ja unelaulu kuulama. See on meil „Väikesed lapsed kõik magavad juba …“ variatsioonidega. Oma voodis ta pole kunagi veel magama jäänud, nii et uinunud laps tuleb tasakesi oma voodisse tõsta. Siis ta magab umbes kl 23ni, kuni meie magama läheme ja ta oma kolistamisega arvatavasti üles ajame. Siis ma võtan ta tavaliselt juba meie voodisse magama. Päeval magab ta siiani tavaliselt kaks korda. Jan Erik iseseisvalt veel ei käi, aga tugede najal küll. Kuu aega tagasi oligi tal aktiivne periood, mil pikast „kapsaussi“ roomamise ajajärgust sai käputamine ja siis kohe ajas end tugitooli najal püsti ka. Sünnipäevaks sai Jan Erik lüka-tõmba, aga selle asemel, et selle najal käia, lükkab ta mänguasja enda ees ja ajab taga.
Kuna me olime kõik ikka veidi haiged (köha-nohu), siis otsustasime sünnipäevapeo edasi lükata. Ausalt öeldes oli mul selle üle isegi hea meel, sest Jan Erik külalistest veel suurt ei pea ja mina tahtsin seda päeva üle kõige temaga veeta. Praegu on veel selline aeg, kui saab last tõesti enda „omaks“ pidada. Veidi terroriseerida: kallistada, musitada, siis kui tahta, sülle krahmata või kõdistada. Ikka saad vastuseks naeratuse või kui hästi läheb siis suisa kilkamise. Varsti nii vist enam ei saa, siis tekib see suur ja tugev ISE, kes teab kõige paremini, mis tahtmised hetkel just on. Nii et seda üürikest isetuse aega tuleb veel kähku ära kasutada. Kui praegu Jannu käest midagi ära võtta ja muuga asendada, siis ta mängib rõõmsalt uue asjaga edasi, aga paar korda on juba kõvemat häält ka tehtud, kui mõni eriti krõbisev paberitükk ära võetakse. Lemmikmänguasjad on meil jätkuvalt pisikesed pallid/klotsid/kaaned, mida on hea mööda põrandat taga ajada. Niimoodi võib Jan Erik mõnikord tund aega üksi mängida. Söömine käib ka meelistegevuste alla. Kaubaks läheb kõik, aga kartulipuder porgandiga on viimasel ajal suur lemmik. Putrudel vahet ei tee, peaasi, et moos peal on. Tassist joob ka (vett), aga ise veel söögiriistu käes ei hoia. Sõnu ta veel ei ütle, aga üks kahtlane „emmmm“ kordub küll päris tihti. Muidu tehakse karu- ja lõvihäält ja keelega plääru-lääru häält. Hirmsasti meeldib talle sõrmega emme või issi huule peale võrr-võrr teha. Selle õpetas talle Memm juba suvel selgeks. Enne magamaminekut möllame tavaliselt voodis: Jan Erik kasutab meid ronimisatribuutikana või üritab kreemituubi voodiäärele upitada ja siis jälle alla lükata. Öösiti magab ta nüüd paremini, aga ärkab ikka tihti. Tavaliselt hakkab kl 20 paiku magama sättima – vann ja piim ja väike möll voodis ja siis, kui virin peale tuleb, tekiga sülle ja unelaulu kuulama. See on meil „Väikesed lapsed kõik magavad juba …“ variatsioonidega. Oma voodis ta pole kunagi veel magama jäänud, nii et uinunud laps tuleb tasakesi oma voodisse tõsta. Siis ta magab umbes kl 23ni, kuni meie magama läheme ja ta oma kolistamisega arvatavasti üles ajame. Siis ma võtan ta tavaliselt juba meie voodisse magama. Päeval magab ta siiani tavaliselt kaks korda. Jan Erik iseseisvalt veel ei käi, aga tugede najal küll. Kuu aega tagasi oligi tal aktiivne periood, mil pikast „kapsaussi“ roomamise ajajärgust sai käputamine ja siis kohe ajas end tugitooli najal püsti ka. Sünnipäevaks sai Jan Erik lüka-tõmba, aga selle asemel, et selle najal käia, lükkab ta mänguasja enda ees ja ajab taga.
Sünnipäevahommik algas laulu ja kõigepealt kingitusekarbi patsutamisega, mis oli juba pool lõbu. Pärast hommikusööki tegime siis paki lahti ka. Õhtul sõime kõik õunakooki ja puhusime seda pisikest küünalt.Sünnipäevalaps oli aga oma nohust üsna kurnatud ja magas suurema osa päevast lihtsalt maha. Õhtul vaatasime beebi-TV multikat. See on üks prantsuskeelne väikelastele mõeldud kanal, mis näitab sellist mõnusat värvilist aeglast liikumist. Mõnikord me neid saateid vaatame ja Jannule täitsa meeldivad.
Jan Erik palus kõigile õnnitlejatele "aitäh" edasi öelda!
Kui ma aega saan, kirjutan Strasbourg´i nädalast ka. See on pikem jutt :)
5 comments:
Jan Erikule palju õnne ning tegusat ja põnevat uut aastakäiku! Laura, loen Su blogi suure huviga! Kalli teile kõigile!
Tervitustega Cambridge'st
Monika
Jan Erikule palju õnne ning tegusat ja põnevat uut aastakäiku! Laura, loen Su blogi suure huviga! Kalli teile kõigile!
Palju õnne pisikesele sünnipäevalapsele! Nii idülliline elu teil:) Minagi loen ikka su blogi suure huviga (nii hästi kirjutad!) ja ootan aga uusi postitusi. Ise, näed, ei jõua kuidagi meilide kirjutamiseni, üsna masendav ikka.
Olge tublid ikka edasi,
kalli,
Tiina
Ma kyll juba saatsin Jannule synnipaevatervitused, aga ytlen minagi, et Laura oled nii tubli, et kirju postitad, sest mul on kyll tunne, et emadel käib aeg-ajalt keegi mälusid kustutamas, sest kui keegi kysiks, et mida Laurinja tegi aastaselt, siis mina enam eriti tâpselt ei maleta, et hea on kui kusagil miskit kirjas.
Ise olin tana kurb, sest tundub, et seekordne synnitus laheb taas sama meditsiinilist rada pidi ja lopuks mulle tundus veidi vara siiski homme haiglasse minna, et Thierry yritab, ehk saab edasi lykata esmaspaevani, et annaks tibule veel paar paeva aega ise tulla, eks nais.
Ja tore naha vaikseid kommentaare ka Monikalt ja Tiinalt
Kallid,
Mairis
Kallid Laura ja poisid,
saadan tagantjärgi palavad õnnesoovid. (Tegelikult te ei läinud mul meelest..)
Nagu paljud teised, tahaks minagi suurt poissi oma silmaga näha, ent hea, et vähemalt tänu blogile teie tegemistest osa saame.
Tegelikult oleme mõelnud, et sõidaks teile külla. Mis te sellest arvate?
kallistustega,
Katrin
Post a Comment