Strasbourg

Jõudsin lõpuks veidi oma Strasbourg´i nädalast ka kirjutada (17.-20. nov).

Avastasime, et Luxembourg jääb täpselt Strasbourg´i tee peale ja et nii saame enne Mairisele külla minna. Pühapäeval pakkisimegi asjad kokku, keerasime kütte korteris välja ja sõitsime Lux-i poole. Jan Erik hakkas kohale jõudes kohe Laura mänguasju avastama, mille peale väike preili korra majja lõi ja valjuhäälselt kuulutas, kes omanik on. Sellega ei harjunud Jan Erik terve õhtu jooksul ära ja nii kui Laura kõva häält tegi, hakkas Jan Eriku väike pasun üürgama. Õhtul käisime veel üllatuskülalistena korp!-i õe Elsu sünnipäeval, kus kolm alla kahe aastast paraja peo püsti panid. Lootsime esmaspäeva hommikul umbes 8 paiku ära sõita, et Strasbourgis oleks aega end hotellis sisse sättida ja ehk linna pealgi väike tuur teha. Läks aga nii, et Jannu tudis pärast öist triangli tegemist kella 8ni, siis sõime hommikust ja ajasime veel juttu ja nii me alles kl 10 startisimegi. 20km kaugusel avastasin, et olen telefoni maha jätnud. Siis sai küll sajatatud ja mõnusast kulgemisest polnud enam juttugi. Kimasime (seaduslikkuse piires) Cruchtenisse tagasi, sain telefoni kätte ja alles kl 13 olime hotelli ees. Jõudsin veel riided vahetada, meestele musi anda ja bussi peale joosta. See asus õnneks üle tee ja viis otse parlamenti. Meie sektsioon asus kõige viimases majas, nii et päris nipiga oli nendes koridorides õige tee leida. Aga kohale ma jõudsin ja täitsa esimesena kohe, nii et pole mu orienteerumisvõimel häda kedagi. Jurist, kellele seekordne Strasbourg ka esimene oli, eksles koridorides ikka korralikult.

Nädal (esmaspäeva lõunast neljapäeva õhtuni) oli päris raske. Kogenenute sõnul olid seekordse istungjärgu raportid lapsemäng, aga no mul oli ikka higistamist vahepeal. Kõige raskem on just siis, kui kl 18 peab efektiivne olema, minul on siis täielikult surnud punkt ja vahin ekraani kalasilmadega. Minu hea kolleeg lubas mul aga iga päev varem jalga lasta, nii et kokkuvõtteks nägi ikka linna ka. Leidsin netist mõned ilusad pildid ka: http://images.google.ee/imgres?imgurl=http://img.1.vacanceo.net/classic/144282.jpg&imgrefurl=http://www.vacanceo.com/albums_photos/voir-photo_144282.php&usg=__JiLXRDCWn4svJ45AyIYHM7eCkqc=&h=387&w=580&sz=55&hl=et&start=13&um=1&tbnid=xDCzyi37HclGyM:&tbnh=89&tbnw=134&prev=/images%3Fq%3Dstrasbourg%2Bpetite%2Bfrance%26um%3D1%26hl%3Det%26sa%3DN

Minule meeldis kesklinn ikka väga: kõige vanem osa on väikese saare peal – pisikesed kökatsmajad üksteise otsa lükitud. Juba pandi jõulukaunistusi üles ja väikesed vingerdavad tänavad olid üliromantilised. Ühel õhtul ostsime tuututäie küpsekastaneid. Neid mugides tuleb alati tunne, et peaks luua seljas üle linna B(F?)loksbergi mäele sõitma… .Suur katedraal nägi ka vaimustav välja. Paaril hommikul läksin jala tööle ja selle 40 minutiga sain linnast päris hea ülevaate. Rax minu vaimustust väga ei jaganud. Temal polnud esimesel päeval kaarti ja läks kuhugi raudteejaama taha jalutama, mis on igas linnas päris kole koht… . Veel ei meeldinud talle noored kerjajad, keda oli tänavatel tõesti imelikult palju.

Hotell oli oma kahe tärni kohta täitsa korralik, ainult et meie toas oli voodite üleküllus: neid oli kolm pluss veel lapsevoodi. Rax keeras radikad alati põhja, nii et toas oli alati saun. Ei tea, kas seepärast, et saunast õue minnes oli vahe suur, aga Jan Erik jäi kolmapäeva öösel haigeks: palavik ja nohu. Õnneks midagi väga hullu ei olnud. Oma üllatuseks saime esimesel päeval parkimistrahvi. Rax ei saanud hotelli administraatorist õigesti aru ja parkis parkimismaja asemel auto hoopis kõrvaltänavale. Õnneks ei ole 11 eurot väga suur summa, Brüsselis pidid kohe 60 väänama.

Teisipäeval õhtuti saavad Strasbourgis viibivad eestlased mõnes kokkulepitud restoranis alati kokku. Seekord oldi restoranis Tiger Wok, kus juba toidu tellimine ise oli sündmus. Keset palavat ruumi möllasid kolm kokka wokipannidega, keev õli pragises ja tulekeeled paiskusid lakke. Kõigepealt tuli ise valida salati, idude, nuudlite, kala, kana, liha jne vahel. Mina tegin mereandide taldriku lõhe, kalmaari ja mingi müstilise mahi-mahiga. Siis tuli taldrik koka kätte ulatada, kes küsis, millist õli kasutada ja mis kastet ning seejärel hakkas kogu kraami vokkima. Välja tuli igatahes väga maitsev. Kohal oli päris palju eestlasi : meie osakond neljase seltskonnana ja kokku oli vast umbes 20 inimest. Toreda üllatusena oli kohal ka korp!i õde Laura, kelle otsa parlamendis juhuslikult sattusin ja kes ka aeg-ajalt Brüsseli-Strasbourgi otsi teeb. Väga tore õhtu oli. Põhimõtteliselt oli see mu teine vaba õhtu ilma Jannuta terve aasta jooksul. Esimene oli siis, kui Reelikaga suvel Tätte jt kontserdil käisime. Niimoodi vaadates tundub ikka uskumatu, kuidas elu muutunud, aga ei ole neid vabasid õhtuid nii väga isegi igatsenud ka.
Minema sõitsime neljapäeva õhtul. Väga hull ei olnudki 430 km otse sõita, sest teed (osalt tasulised) olid ikka väga hea kvaliteediga.