Kiire nädal

Neljapäeval oli mul tihe koolituste päev. Hommikul oli oma osakonna sisene dokumentide koolitus, mida annab tore viiekümnendates kreeka mees, kes kõike väga elavalt seletab. Eelmisel korral olin ma hommikul prantsuse keeles ja ei saanud koolituse esimeses pooles osaleda. Siis ta pakkus ise välja, et teeb mulle hiljem individuaalõppe. See tähendas seda, et istusime ninapidi arvuti taga, tema seletas väga intensiivselt, küsides iga lause lõpus, kas ma ikka sain aru. Nii et põhimõtteliselt noogutasin ma tund aega järjest. Seekord loobusin prantsuse keelest ja pääsesin noogutamisest.

Teine koolitus oli Outlook´i kalendri oma, mis oli päris tore. Harjutasime erinevate ülesannete üksteisele saatmist, umbes et küpseta kook selleks kellaajaks või puhasta auto.

Õhtul käisime eralasteaedade avatud uste päeval. Et oleks ülevaade, mis moodi see asi siin toimib. Leidsime end siis ühe täiesti tavalise teiste vahele kiilutud maja uksekella helistamast. Eri vanuserühmad olid eri korrustel, aga maja oli kitsas ja vana ja ruumi oli ikka üsna vähe. Kasvatajad muidu aga toredad ja noored. Belgias võetakse juba 3-kuuseid lasteaeda. Päris kurb oli seintelt pilte vaadata, kuidas need pisikesed inimhakatised oma lamamistoolides on, piimapudelid käes. Teise lasteaia ruumid olid vastupidi kõik ühel korrusel. Üks suur saal oli lihtsalt sektsioonideks jagatud. Väikeste õueala oli 3x3 meetrit kõrge telliskivimüüri vahel, kuhu suvel bassein pannakse ja kus nad pladistada peaks saama. See tundus ka ikka päris hirmus. Üldse tundus mulle, et Jan Erikut siin riigis me küll lasteaeda ei pane. Laupäeval läksime siis parlamendi lasteaeda vaatama, eelarvamustest pungil. Aga oh imet! Leidsime eest 3-korruselise maja oma hooviga, igal vanuserühmal on kasutada oma korrus ja ruumi oli lahedalt. Uus maja, rõõmsad värvid, palju mänguasju. Jan Erik sukeldus kohe pallikasti, sel ajal kui mina kasvatajaid pinnisin. Kõige rohkem huvitas mind, et kuidas nad ometi pisikeste uneaja korraldavad. Tuli välja, et 15 lapse kohta on 3-5 kasvatajat ja laps viiakse magama siis, kui ta on unine, mitte kõik korraga. Igal lapsel on nimeline voodi ja kast koduriietega. Söök valmistatakse koha peal ja enne uuritakse põhjalikult allergiate kohta. Iga päev on olemas ka psühholoog ja medõde ja üldse tundus, et sinna jääks ise ka hea meelega. Suhtluskeel on muidugi prantsuse keel, seetõttu soovitaski kasvataja lapse veidi varem lasteaeda tuua kui 2-aastaselt, sest siis integreerub ta võõrkeelsesse keskkonda kiiremini. Järjekorrad sellesse lasteaeda on aga arusaadavalt pikad, nii et peab hakkama juba paberimajandusega jamama. Siin jagatakse järjekorranumbrid eri astmete järgi, nt kui oled üksikema, on eelisõigus, aga kui lapse üks vanem on kodune, oled jällegi järjekorra lõpus.

Reedel saime Raxi suure hirmuga ühele poole: nimelt oli meie autol oktoobris tehnilise ülevaatuse tähtaeg ja teades Belgia bürokraatiamasinat, tundus eesseisev asjaajamine päris jube. Tegelikkuses tähendas see aga vaid pikka järjekorda, lõbusat poissi, kes rooli hüppas ja meid Jan Erikuga läbi kontrollpunktide väristas-loksutas-tiirutas ja teadmist, et võime oma rahvusvahelistele numbrimärkidele siis järele tulla, kui autokindlustus tehtud. Hüppasime kohe lähimasse ING panka kindlustust tegema ja saime teada, et meile läheb see maksma umber 400 eurot aastas .... brrrr, lisaks veel teemaks. Küsisime, et mis see teemaks on ja kuhu seda maksma peab. Selle peale vastas ametnik naerdes, et ärge me muretsegu, Belgia valitsus ei unusta oma makse iial sisse kasseerida, eriti oma teede kasutamise eest. Mnjah.

Laupäeval võtsime lasteaiast saadud heade emotsioonidega Ikea tee jalge, pigem rataste, alla. Suutsime selles hullus rahvamassis isegi enamiku vajaminevatest asjadest üles leida, aga kaotasime ära Silveri. Ta tuli meiega kaasa, aga kuna tema telefoniaku sai vahepeal tühjaks, otsis ta poodlemise asemel meeleheitlikult õige laadijaga inimest. Selle ta ka lõpuks leidis ja nii lahkusime Ikeast täies koosseisus. Siis sukeldusime veel ühte suurde toidupoodi, nii et päeva lõpuks olime omadega ikka päris läbi. Raxile aga mõjus see päev isegi kosutavalt, sest kõige raskemad ajad on tal ikkagi nädala sees. Carrefouri poes jooksutati meid ühest kassast teise: seisime ühe saba ära, siis tuli välja, et see on vaid iseteenindusaparaatide jaoks. Teine saba oli reserveeritud poe pangakaartide jaoks ja kolmandast võis vaid kuni seitsme asjaga läbi minna. Ohh, belglased kohe armastavad asja keeruliseks ajada. Mina aga ostsin omale vägevad kollased matkasaapad, mis on nii rasked, et eriti kiiresti käia ei jõuagi.

Oma uhkete matkasaabastega käisin pühapäeval arboreetumis jälle. Meiega tuli kaasa veel minu itaalia kolleeg Michela. Väga mõnus oli sügiseses metsas/pargis jalutada. Itaallased armastavad hirmsasti röstitud kastaneid, huvitav, miks meie neid ei tee, kaup on ju sügisel tasuta käes. Jan Erik magas tervelt tunnikese värskes õhus, mis oli muidugi eriti tore. Pärast läksime meile, jõime kohvi, panin Michela kartuleid koorima ja kokkuvõtteks valmis õhtusöök á la Rax: kartulipuder hakkliha ja porganditükkidega. Jan Erik oli suurenenud kompanii üle väga rõõmus ja tatsas itaallanna najal ringi.

Teisipäeval, 11. novembril tähistasid belglased Esimese maailmasõja relvarahu tähtpäeva. Nii olidki hommikusel tunnil muidu ummistunud tänavad üsna tühjad, vaid üksikud institutsioonide töötajad lontsisid oma klaasmajade poole. Mina avastasin end pargi, kust ma muidu läbi lähen, tabastatud uste tagant. Pressisin end põõsa vahel ikkagi sisse, aga teisel pool parki (ikka hea paar kilomeetrit edasi) olid väravad ikka lukus. Nägin üht vanaldast prouat lähenemas ja vaatasin, mida tema teeb. Mängleva kergusega hüppas ta betoonpostile ja surus end väikesest vahest läbi. Ise naeris, et tänase päeva puhul on pargivaht omale pikema hommikuuinaku lubanud. Mis siis ikka, läksin sama teed.

Täna tekkis meil küsimus vabaabielu tunnustamise kohta Eestis. Nimelt ei saanud Rax parlamendi tervisekindlustust, kuna Eestis ei ole võimalik pikaajalise kooselupartneri staatust tõestada. Aga igaks juhuks saatsin just.min-ile teabepäringu. Jaa, jaa, ma tean küll, et võiks ju registreerida :)
Väike väljavõte ühest artiklist:
Vajalik õiguskaitse
Belgias ja Hollandis on vaba-abielus paaridele laienevad õigused reguleeritud kooselu kestuse, ühise elukoha ja ühiste laste kaudu. Hollandis laieneb ühe partneri tervisekindlustus teisele partnerile, kui nad jagavad ühist eluaset ja kui kooselu on kestnud vähemalt viis aastat. Samadel tingimustel ei kaasne partneri vara pärimisega pärimismaksu. Norras on vähemalt kaks aastat koos elanud või ühiste lastega vabaabielupaaride varalised suhted lahkumineku korral määratud kindlaks hoopis ühist majapidamist reguleerivas seaduses.
Põhiline vastuargument vabaabielude osalisele reguleerimisele tuleneb sellest, et vabas kooselus inimestel on alati või-malik muuta oma suhe seaduslikuks ehk abielluda. Siiski on üha suurenev vabaabielude hulk tinginud olukorra, kus enamikus Lääne-Euroopa riikides on vabaabielud osalt reguleeritud kas eraldi vastu võetud seadustega või on vabaabielu tunnustatud näiteks ülalpidamist ja vara käsitlevates seadustes – peamiselt vajadusest tagada vabaabielus inimestele sotsiaalne ja materiaalne heaolu pärast kooselu lõppu.
Kokkuvõttes: perekonnaseadus ei peagi reguleerima vaba-abielus paaride kooselu, kuid ühtaegu on siiski vaja mõelda sellele, kuidas tagada vabaabi-elus inimestele õigused, mida nad arvavad endil olevat.
("Kas vabaabielu vajaks reguleerimist?" 20. veebruar 2008
Autor: Kairi Kasearu, TÜ sotsioloogiadoktorant)