Eestis oli nii mõnus. Isegi haige oli mõnus olla - haripunkt jõudis jõuludeks kätte. Kükitasin aga sooja ahju ääres ja lasin Jan Erikul Memme ja vanaema kiusata.
Lugesin üle tüki aja paar raamatut läbi. Ma olen nähtavasti nii selgete eelistustega inimene, et eri päkapikud mulle sama raamatu tõid - Mihkel Raua esmaüllitise „Musta pori näkku”. Kõvasti sai naerda pugistatud, sest kirjutamisoskus on mehele juba geenidega kaasa antud. Kuna tegemist oli 80ndate Eesti muusikaelu biograafiaga, siis oli see muidugi vängemast sõnakasutusest paks. Aru ma ei saa ikkagi, kuidas sai tol ajal 13-aastane poisike juba bänditegemise ja rahva hullutamisega hakkama. Tänapäeval ei võta selliseid tatikaid keegi tõsiselt. Toonane muusikutering elas tõesti vist deliiriumist deliiriumini, vedas neil, kes rongilt maha said, vabatahtlikult või muudmoodu. Veel avastasin sellest raamatust, et Hendrik Sal-Saller oli ka toona poisikesena kõva rokkar. Minu jaoks oli see uudis, sest praegu ei meelita tema ninahäälsed venivad ballaadikesed küll uurima, et kui kõva mees ta kunagi oli. Veel paneb mõtlema, et kui Gunnar Graps oli üleliiduline jumalus, kelle jalge ette kõik vene naised olid end nõus heitma, siis kuidas sai ta vanaduspäevil elada Lasnamäe 2-toalises korteris ja reklaamida pensionifonde? Valed valikud kapitalismi tõmbetuules?!? Ei tea, kuidas Jaak Joalal läheb? Minu lapsepõlve suurel armastusel :)
Kersti Kreismanni elulugu oli aus. Päris raske võib olla tunnistada, et oled oma pojale halb ema olnud. Mati Undiga koos elades oli nende kodu praktiliselt kogu aeg salong, kus vaimuinimesed oma surematuid ideid maailmale tutvustasid, viinaga või ilma. Mati Undi armastuskiri Kerstile oli super. Selle oleks võinud krokodill ka kirjutada, ikka oleks kokku kolitud.
Kolmanda raamatuna nautisin jälle „Marek Pieguse seiklusi”. Lihtsalt oivaline lasteraamat!
Vaatamata sellele, et peale mind jäi kohe Rax haigeks, jõudsime ikka sõpru ka näha. Uue aasta võtsime Reelika ja Kristeni juures vastu. 1. jaanuaril Kambjas saime peale Jani-Külliki pere ka Tiina-Steniga kokku - oli see alles planeerimine :) Siis sai veel tüdrukutega spaas mulistatud, keeglit mängitud. Evelini häält kuulsin.
Krissu pere jäi aga nägemata. Kuidas Mial kõrvaga on?
Jan Erikuga käisime arsti juures ka. Kui enne on arstitädi valdavalt meeldivaks tunnistatud, siis nüüd sai kopsu kuulata ainult minu süles olles, sest muidu lõi poiss oma hääle kõrges helistikus valla. Tore oli aga see, et kõik proovid olid korras ja kogunenud oli 12 kilo.
8. jaanuaril jõudiski tagasisõidu päev kätte. See kujunes eriti tormiliseks, sest hommikul pani Rax maal alles üht seinakappi kokku. Jõudsime Anuga aga ilusti lennujaama. Vedelikke võib salongi teatavasti vaid piiratud koguses kaasa võtta. Meil oli aga kuum vesi piima tegemiseks ja pudel vett niisama joomiseks. Turvanaine hakkaski kohe kotti puistama, aga Rax käratas talle, et me peame lapsele juua andma ja tuli isegi Eviani pudeliga kontrollist läbi. Keegi ei julgenud iitsatadagi. Hihh.
Lennuk oli jälle lapsi täis, meie taga istus väike poiss, kellega Jan Erik siis tükk aega peitust mängis. See tähendas peaasjalikult minu otsas turnides tagumisele pingile ronida üritamist ja minu juustest haarates tasakaalu hoidmist.
Brüsselisse jõudes ei leidnud me lennujaama pakilindilt kaasapakitud turvatooli. Tänu lumetormile oli mingi segadus pakkidega ja kõik kohad olid omanikuta kotte täis. Olin juba kadunud asja paberid ära täitnud, kui teenindajale tuli mõte, et äkki on meie tool eraldi laos suurte asjade hulgas. Ja oligi! Veidi kriibitud küll, aga pole hullu.
Brüsselis oli -4 kraadi ja sadas lund! Nii ilus oli. Aga külm. Eriti kodus, kus kõik radikad olid kaheks nädalaks kinni keeratud. Nagu Memmele lubatud, panin Jan Erikule toas ka mütsi pähe, aga teiseks päevaks oli temperatuur juba üsna talutavaks muutunud.
Reedel oli mul kohe pikk ja väsitav tööpäev, aga seekord mina Strasbourg`i ei lähe ja saan siin Brüsseli kontoris blogi kirjutada :) Aa, hea uudis - sain oma prantsuse keele eksamist läbi! 79% pole just teab mis tulemus, aga asi seegi. Nii et veebruaris alustan 3. tasemega.
Pühapäevase ilusa ilma puhul tegime jalutuskäigu Woluwé parki. Tavapärase nelja jalutaja, kuue luige ja kamba partide asemel kihasid pargi küljed aga elevil inimestest. Nii vanad kui noored olid varustatud viimase moe kelkudega ja tuhisesid uljalt mäe otsast tiigini või autoteeni. Kogu lõbu valvasid politseinikud! Oli nagu suur vastlapäev.
Lugesin üle tüki aja paar raamatut läbi. Ma olen nähtavasti nii selgete eelistustega inimene, et eri päkapikud mulle sama raamatu tõid - Mihkel Raua esmaüllitise „Musta pori näkku”. Kõvasti sai naerda pugistatud, sest kirjutamisoskus on mehele juba geenidega kaasa antud. Kuna tegemist oli 80ndate Eesti muusikaelu biograafiaga, siis oli see muidugi vängemast sõnakasutusest paks. Aru ma ei saa ikkagi, kuidas sai tol ajal 13-aastane poisike juba bänditegemise ja rahva hullutamisega hakkama. Tänapäeval ei võta selliseid tatikaid keegi tõsiselt. Toonane muusikutering elas tõesti vist deliiriumist deliiriumini, vedas neil, kes rongilt maha said, vabatahtlikult või muudmoodu. Veel avastasin sellest raamatust, et Hendrik Sal-Saller oli ka toona poisikesena kõva rokkar. Minu jaoks oli see uudis, sest praegu ei meelita tema ninahäälsed venivad ballaadikesed küll uurima, et kui kõva mees ta kunagi oli. Veel paneb mõtlema, et kui Gunnar Graps oli üleliiduline jumalus, kelle jalge ette kõik vene naised olid end nõus heitma, siis kuidas sai ta vanaduspäevil elada Lasnamäe 2-toalises korteris ja reklaamida pensionifonde? Valed valikud kapitalismi tõmbetuules?!? Ei tea, kuidas Jaak Joalal läheb? Minu lapsepõlve suurel armastusel :)
Kersti Kreismanni elulugu oli aus. Päris raske võib olla tunnistada, et oled oma pojale halb ema olnud. Mati Undiga koos elades oli nende kodu praktiliselt kogu aeg salong, kus vaimuinimesed oma surematuid ideid maailmale tutvustasid, viinaga või ilma. Mati Undi armastuskiri Kerstile oli super. Selle oleks võinud krokodill ka kirjutada, ikka oleks kokku kolitud.
Kolmanda raamatuna nautisin jälle „Marek Pieguse seiklusi”. Lihtsalt oivaline lasteraamat!
Vaatamata sellele, et peale mind jäi kohe Rax haigeks, jõudsime ikka sõpru ka näha. Uue aasta võtsime Reelika ja Kristeni juures vastu. 1. jaanuaril Kambjas saime peale Jani-Külliki pere ka Tiina-Steniga kokku - oli see alles planeerimine :) Siis sai veel tüdrukutega spaas mulistatud, keeglit mängitud. Evelini häält kuulsin.
Krissu pere jäi aga nägemata. Kuidas Mial kõrvaga on?
Jan Erikuga käisime arsti juures ka. Kui enne on arstitädi valdavalt meeldivaks tunnistatud, siis nüüd sai kopsu kuulata ainult minu süles olles, sest muidu lõi poiss oma hääle kõrges helistikus valla. Tore oli aga see, et kõik proovid olid korras ja kogunenud oli 12 kilo.
8. jaanuaril jõudiski tagasisõidu päev kätte. See kujunes eriti tormiliseks, sest hommikul pani Rax maal alles üht seinakappi kokku. Jõudsime Anuga aga ilusti lennujaama. Vedelikke võib salongi teatavasti vaid piiratud koguses kaasa võtta. Meil oli aga kuum vesi piima tegemiseks ja pudel vett niisama joomiseks. Turvanaine hakkaski kohe kotti puistama, aga Rax käratas talle, et me peame lapsele juua andma ja tuli isegi Eviani pudeliga kontrollist läbi. Keegi ei julgenud iitsatadagi. Hihh.
Lennuk oli jälle lapsi täis, meie taga istus väike poiss, kellega Jan Erik siis tükk aega peitust mängis. See tähendas peaasjalikult minu otsas turnides tagumisele pingile ronida üritamist ja minu juustest haarates tasakaalu hoidmist.
Brüsselisse jõudes ei leidnud me lennujaama pakilindilt kaasapakitud turvatooli. Tänu lumetormile oli mingi segadus pakkidega ja kõik kohad olid omanikuta kotte täis. Olin juba kadunud asja paberid ära täitnud, kui teenindajale tuli mõte, et äkki on meie tool eraldi laos suurte asjade hulgas. Ja oligi! Veidi kriibitud küll, aga pole hullu.
Brüsselis oli -4 kraadi ja sadas lund! Nii ilus oli. Aga külm. Eriti kodus, kus kõik radikad olid kaheks nädalaks kinni keeratud. Nagu Memmele lubatud, panin Jan Erikule toas ka mütsi pähe, aga teiseks päevaks oli temperatuur juba üsna talutavaks muutunud.
Reedel oli mul kohe pikk ja väsitav tööpäev, aga seekord mina Strasbourg`i ei lähe ja saan siin Brüsseli kontoris blogi kirjutada :) Aa, hea uudis - sain oma prantsuse keele eksamist läbi! 79% pole just teab mis tulemus, aga asi seegi. Nii et veebruaris alustan 3. tasemega.
Pühapäevase ilusa ilma puhul tegime jalutuskäigu Woluwé parki. Tavapärase nelja jalutaja, kuue luige ja kamba partide asemel kihasid pargi küljed aga elevil inimestest. Nii vanad kui noored olid varustatud viimase moe kelkudega ja tuhisesid uljalt mäe otsast tiigini või autoteeni. Kogu lõbu valvasid politseinikud! Oli nagu suur vastlapäev.
No comments:
Post a Comment