Oleme jälle Strasbourgis, seekord teises hotellis. Millegipärast on meile antud suisa 2-toaline appartment koos kööginurgaga. Koht on küll veidi kulunud, aga Jan Erikul on vähemalt ruumi ringi siblida.
Pühapäeval sõitsime juba Mairise juurde, Julie´l sai sel päeval täpselt kahe kuu vanuseks. Eriti vahva tirts: naeratus kõrvuni ja tahaks juba minna igale poole.
Ilmaolud aga olid muutlikud. Öösel juba aimasin halba, kui nägin akna vahelt lumehelbeid alla keerlemas. Hommikul oligi maa valge, millest me küll suurt rõõmu ei tundnud. Inimesed lähevad siin lume käes veidi paanikasse, aga arusaadav, nad ei ole ka eriti valmistunud: Luxembourgi linnas nägime töölisi väikeste harjakestega suurt maanteed puhtaks ajamas ... .Suvekummidega uisutasime suure vaevaga üle mägede ja küngaste, istusime oma 40 minutit ummikus ja saime lõpuks kiirteele, kus asi sujuma hakkas. Meil tekkis aga teine probleem: autol sai klaasipuhastusvedelik otsa ja mitu mitu kilomeetrit sõitsime nii, et kõrvalistujana ei näinud mina midagi välja, Rax "midagi" nägi ja "puhastas" klaase sedamoodi, et ajas auto enne igast rekkast mööda sõitmist talle võimalikult lähedale, nii et selle rataste alt pritsiva lumelödiga sai klaasi veidi puhtaks lükata. Khmm... ja see kõik pidi täiesti normaalne olema ja me oleks vist Strasbourgi nii välja sõitnud, kui ma mitte peaaegu endast väljunud ei oleks! Laps õnneks magas õndsat und pea terve tee, nähes arvatavasti unes veel eelmisel päeval Lauraga vaadatud mänguasju.
Jan Erikul on naljakas komme oma nimetissõrm õieli ajada ja siis see huvipakkuvasse kohta torgata, näiteks emmele silma või issile kõrva. Seekord oli Laural kombeks keelt pikalt suust välja ajada, mis kohe Jannu huviorbiiti sattus ja nii ta üritaski ise katsuda, millest see ikka tehtud on. Õnneks Laura väga ära ei ehmatanud, aga keele tõmbas suhu tagasi.
Pühapäeval sõitsime juba Mairise juurde, Julie´l sai sel päeval täpselt kahe kuu vanuseks. Eriti vahva tirts: naeratus kõrvuni ja tahaks juba minna igale poole.
Ilmaolud aga olid muutlikud. Öösel juba aimasin halba, kui nägin akna vahelt lumehelbeid alla keerlemas. Hommikul oligi maa valge, millest me küll suurt rõõmu ei tundnud. Inimesed lähevad siin lume käes veidi paanikasse, aga arusaadav, nad ei ole ka eriti valmistunud: Luxembourgi linnas nägime töölisi väikeste harjakestega suurt maanteed puhtaks ajamas ... .Suvekummidega uisutasime suure vaevaga üle mägede ja küngaste, istusime oma 40 minutit ummikus ja saime lõpuks kiirteele, kus asi sujuma hakkas. Meil tekkis aga teine probleem: autol sai klaasipuhastusvedelik otsa ja mitu mitu kilomeetrit sõitsime nii, et kõrvalistujana ei näinud mina midagi välja, Rax "midagi" nägi ja "puhastas" klaase sedamoodi, et ajas auto enne igast rekkast mööda sõitmist talle võimalikult lähedale, nii et selle rataste alt pritsiva lumelödiga sai klaasi veidi puhtaks lükata. Khmm... ja see kõik pidi täiesti normaalne olema ja me oleks vist Strasbourgi nii välja sõitnud, kui ma mitte peaaegu endast väljunud ei oleks! Laps õnneks magas õndsat und pea terve tee, nähes arvatavasti unes veel eelmisel päeval Lauraga vaadatud mänguasju.
Jan Erikul on naljakas komme oma nimetissõrm õieli ajada ja siis see huvipakkuvasse kohta torgata, näiteks emmele silma või issile kõrva. Seekord oli Laural kombeks keelt pikalt suust välja ajada, mis kohe Jannu huviorbiiti sattus ja nii ta üritaski ise katsuda, millest see ikka tehtud on. Õnneks Laura väga ära ei ehmatanud, aga keele tõmbas suhu tagasi.
No comments:
Post a Comment