Reedel käisin esimest korda parlamendi spordiklubis trennis. Otsustasin, et liigutama peab, aga ei taha seda aega Jannu kõrvalt ka näpistada. Üritan siis mõnikord lõuna ajal aeroobikasse jõuda. Trenn oli täitsa tore, pidin tõdema, et 12 kilo pidev vinnamine ei lase vormil ikka päris käest ära minna. Pärast sai veel saunas käidud, aga istusin, mis ma istusin, higistama küll ei hakanud, kuigi päris kuum oli. Dušše jätkus ka kamba peale vaid kolm, needki olid eesruumist vaid kilega eraldatud. Nii et ei priisata siin parlamendis midagi nii palju, suhteliselt askeetlikud tingimused on. Nalja sai sellega, et enne liikmeks hakkamist tuleb täita paberid tervisliku seisundi kohta. Mina vastasin ausalt, et mul on madal vererõhk. Selle peale oli neil muidugi kohustus mind aparaadi külge ühendada ja kontrollida, ega ma kohe kokku ei hakka kukkuma. Kuna aparaat asus paar korrust allpool, siis oli mu rõhk selleks ajaks end tublisti koguda jõudnud ja andis ilusti normaaltulemuse välja. Kogu selle edasi-tagasi kablutamise peale oleksin ääre pealt trenni hiljaks jäänud, aga õnneks jäi treener ka hiljaks. Eelsoojendus oligi mul aga tehtud.
Nädala lõpul pakuti söökla ees igasugu tervislikku kraami. Ollakse vist euroametnike istuva tööstiili ja kogunevate kilokeste pärast mures ja jagati igasugu materjali küll toitumispüramiidi, küll tervislike palakeste kohta. Saime kotikese, kus see oli Uncle Ben´s-i riisiroog vaakumpakendis ja 0-kaloriline coca cola. Toredad ikka küll, kalorid jäävad, jah, tulemata, aga topeltkogus keemiat ei pane kedagi muretsema.
Järgmisel päeval sai osta Portugali hõrgutisi: tähekesekujuliseks pressitud viigimarja, kuhu pähklipoolikud efektselt äärtesse surutud, täidisega martsipani ja muidugi apelsine. Nämm!
Laupäeva õhtul tähistasime Silveri sünnipäeva. Pakuti eriti eksklusiivset veini ja muud head-paremat. Jan Erik on ikka uskumatu - ta võib tõesti tundide kaupa mingit mänguasja lihtsalt keerutada ja enda ees lükata.
Pühapäeval käisime saatkonnas vabariigi aastapäeva puhul korraldatud üritusel. Inimesi oli väga tohutult ja väikesed ruumid olid tõsiselt ummistunud. Palju oli lapsi, igas vanuses. Tutvusime Jan Eriku vanuse Robiniga. Poisid said kohe aru, et tegemist on omasugusega ja hakkasid ühesuguseid lamamisasendeid sisse võtma. Haarasime paar Kasekese kommi ja kiluvõileiva ning tegime pärast segakoori kolme laulu kuulamist minekut, sest ruumide temperatuur hakkas juba saunalava omale lähema ja Jan Eriku algne punapõsksus levis üle kogu näo.
Kuna erandkorras oli Ikea sel pühapäeval lahti, siis mõtlesime sealt paar riiulit osta. Sama mõte oli vist tulnud aga ka poolele Brüsselile, kes oma vihmast pühapäeva muudmoodi sisustada ei osanud. Riiuleid küll ei saanud, aga Jan Erik sai ratastel aluse koos klotsidega, mida ta õhtul kodus kohe taga hakkas ajama.
Rax on teinud imet ja saab Jannu lõuna ajal oma voodis magama! Õhtuti on ta rahutum ja siis see nii kergesti ei õnnestu, aga ühe korra olen ka mina lahingu võitnud ja poiss on "Eidekene ketrab ..." laulu kuulates ja kõhu patsutamise peale oma voodis magama jäänud.
See nädal on Belgias puhkustenädal. Hommikul oli kohe vähem inimesi tänaval vihmasajus töökoha poole rühkimas. Tööl ei ole ka siiamaani midagi erilist teha olnud ja nii saabki mõnusalt blogi kirjutada. Mairis, iga päev ei saa kirjutada, vaim peab ka peal olema :)
No comments:
Post a Comment